Pilootkatsega sooviti välja selgitada lehtedest (taimsest materjalist) määratavate mikroelementide analüüsi sobivust kasutamiseks rohumaaviljeluses väetistarbe hindamiseks. Sarnane analüüs on aianduses ja teraviljakasvatuses viimastel aastatel kasutusele võetud ning näidanud oma vajalikkust. Rohumaade väetamisest sõltub piimakarjakasvatuses põhisööda – silo tootmiseks oluline rohttaimede saagikus ning kvaliteet. Käesoleval ajal puudub selgus, kas mikroelementide analüüsi toel oleks võimalik väetada oluliselt tõhusamalt. On küll teada näiteks, et mikroelementide defitsiidi osas on tundlikumad liblikõielised heintaimed, mille kasv ja areng võivad olla tõsiselt pärsitud (näit. B defitsiidi tingimustes on mügarbakterite tegevus takistatud). Samuti on ainete omastamine erinevatel mullatüüpidel erinev.
Eraldi tähelepanu vajab küsimus, kui suurel määral on mikroelementide tasakaalu parandamisega võimalik pikendada sobiva taimevaliku püsivust taimikus. Rohumaade uuendamise tsükli pikendamine oleks oluline kuluvähendaja. On tehtud katseid, mis näitavad mikroelementidega väetamisega on võimalik parandada punase ristiku püsivus taimikus ning suurendada lämmastiku saaki pinnaühikult. Viimasel kümnendil on rohumaaviljeluse uurimistegevus kahjuks Eestis soikunud.
Selge metoodika kujundamiseks oleks vaja koguda eelinfot erinevate mullatüüpide, mikro- ja makroainete omastamise kohta. Samuti hinnata selleks sobivaid analüüse. Suur surve piima omahinna sisenditele sunnnib tootjaid otsima järjest uusi tõhusama majandamise võimalusi. Silo moodustab arvestatava osa piima omahinnast, seega on silo tootmiseks vajalike kulutuste optimeerimine tootjatele väga olulise tähtsusega. Käesoleva innovatsioonitegevusega valmistatakse mitmes küsimuses ette pikema uuringu metoodikat, kuna sellelaadseid katseid pole Eestis tehtud.
Projekti eesmärk oli analüüsida rohu mikro- ja makroelementide sisaldust olenevalt kasvukoha iseärasustest, rohumaataimiku liigilisest koosseisust, väetamisest ja kasutustehnoloogiast. Selle kõrval võrrelda erinevate analüüsimeetodite määramistäpsust taime- ja mullaproovides.
Katseproovid koguti kaheksa Eesti eri paigus oleva ettevõtte rohumaadelt. Mulla analüüsid viidi läbi Põllumajandusuuringute Keskuse (PMK) poolt, rohu analüüs aga paralleelselt PMK ja Yara Analytical Service laborites. Tulemuste alusel koostati iga rohumaa osas soovitused edasise väetamise läbiviimiseks. Uurimisest selgus, et rohumaad olid nii mullastiku, taimestiku, vanuse kui ka kasutusrežiimi poolest väga kirevad, mis raskendas kindlasuunaliste seaduspärasuste väljatoomist. Tulemuste põhjal koostati väetamissoovitused ning hinnati väetamise mõju iga rohumaa kohta.
Olulisemad järeldused tööst olid järgmised:
- Fosfori, kaaliumi, magneesiumi, väävli ja tsingi sisaldus rohus olenes nende elementide sisaldusest mullas. Teiste uuritud elementide osas taolist seost ei tuvastatud. Sellest lähtudes soovitame nende toiteelementide puhul pidada õigeks hinnata agrokeemilist olukorda ning teha väetamisotsuseid rohu analüüside alusel.
- Erinevate laborite poolt tehtud rohu analüüsid olid varieeruvad. Parem oli andmete kokkulangevus makroelementide osas, mikroelementidest ühtisid tulemused vaid tsingi juures. Kogutud andmebaasi alusel ei saa soovitada põllumeestel lähtuda rohumaade väetamisotsuste tegemisel ainult kiiranalüüside tulemustest.
- Väetamise mõju rohu saagile ja kvaliteedile jäi mitmetel põhjustel ebaselgeks. Kaheksa rohumaad olid rajatud eri aegadel (2015-2019), eri seemnesegudega, erinevatele muldadele. Samuti neid kasutati ja väetati erinevalt, mistõttu detailset hinnangut väetamise tõhususele anda ei saa.
- Siiski näitas uuring, et mitmel juhul ei katnud väetistega antud toitainete kogused saagiga eemaldatavaid koguseid (eelkõige K ja Mg, mõnel juhul ka P osas), mis edaspidi võib viia saagi ja selle kvaliteedi degradeerumiseni, seda eriti muldadel, kus nende elementide sisaldus on madal.
- Suur osa rohuproovidest näitas mangaani, tsingi ja vase puudust.
- Kahes ettevõttes läbiviidud leheväetisega väetamine osutus üllatavalt efektiivseks võtteks nende sisalduse oluliseks suurendamiseks rohus.
- Oluliste tulemuste hulka kuulub läbi proovitud proovide analüüsimiseks vajaliku logistika toimivus. Suveperioodil, kui on vaja analüüsida nii taime kui mullaproove ning samal ajal laborites puhkused, ei suuda Eesti laborid tagada kiiret analüüsivoogu suurele hulgale proovidele. Seetõttu on kiiranalüüsid alternatiivseks võimaluseks, kuid projekti analüüsid kinnitasid kiiranalüüside usaldusväärsust vaid makrolementide osas.
- Katsed tehti ettevõtte tootmiskatse tasemel ja sellega saadi olulist infot vajalike katsete kujundamise metoodika osas
Pilootuuringu tulemuste põhjal on kavandamisel suuremahuline täppiskatse, mis hõlmaks nii taimekasvatuse (rohumaade rajamine, kasutamine ja hooldamine, eesmärgiga optimeerida rohu saaki ja saagi kvaliteeti) kui ka loomade söötmise poolt (sööda kvaliteedist lähtuvalt ratsiooni koostamine ja tasakaalustamine).
Piimaklaster peab oluliseks, et Eesti rohumaaviljelust toetavad arendustegevused sh. uuringud ja siinsed katsed taastuksid.
Oluliste täiendustena kaardistati paari huvipakkuva rohumaakultuuri seemnepuudus (aas-rebasesaba, samuti ohtetu luste). Nende kahe kultuuri omadused võiksid olla olulised kompleksis, et täiendada eeldusi pikaajaliste rohumaade (kestvusega enam kui 5 aastat) tekkeks. Selliste rohumaade puhul on oluline loomade söötmise tulemuste püsimine endiselt tipp-tasemel, arvestatav saak ja kõrgekvaliteediline silo kombinatsioonis harvema uuendamistsükliga. Praeguses praktikas on rohumaade uuendamine pigem kolme-aastase sammuga.
Projekti viidi ellu Piimaklastri ja Eesti Maaülikooli koostöös Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Taimekasvatuse ja taimebioloogia õppetooli teadurite Evelin Loit, PhD, ja Rein Lillak, PhD juhtimisel.
Piimalehmadel põhjustavad mastiiti ehk udarapõletikku peamiselt erinevad tõvestavad mikroorganismid ehk patogeenid, mis võivad läbi nisajuha sattuda ühte või mitmesse udaraveerandisse. Hinnanguliselt vajab mastiidi ravi jooksvalt kuni 3% lüpsikarjast, mis vähendab oluliselt piimatoodangut ravi ajal ja sellele järgneval keeluperioodil, suurendab kulutusi veterinaarravimitele ning põhjustab loomade tervise halvenemist ja nende kiiremat väljalangemist karjas
Piimaklastri 2016-2020 tegevuskava raames töötati 2017. a. välja biosensorsüsteemi tehniline platvorm millega on võimalik lüpstavas piimas 20 minutiga määrata kolme enamlevinud mastiiti tekitavat patogeeni. Tegevuse lõppraporti leiate siin.
Lisaks patogeenide kiireks määramiseks kasutatava tehnoloogilise lahenduse väljatöötamisele ja laboratoorsele testimisele koostati teaduskirjanduse ja patendiandmebaaside põhjal ülevaade erinevatest võimalustest, mis on välja pakutud mastiidi detekteerimiseks. Ehkki erinevaid meetodeid on palju, on enamus neist rakendatavad vaid laboratoorsetes tingimustes ning farmides praktilises kasutuses on süsteemid, mis põhinevad peamiselt piima juhtivuse mõõtmisel ning spektomeetrilisel analüüsil kuid ei võimalda mastiiditekitajate identifitseerimist. Mastiidi_diagnostika_meetodite ülevaade(pdf.)
Arendustöö teises faasiga soovitakse jõuda juba farmis kasutatava kiirtestini. Selleks valmistati ette ja esitati 2018.a. alul meetme “Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise toetus“ voorus PRIAle taotlus MAVAS. 19.06.18 otsusega sai Mastiidi varajase avastamise biosensori arenduse II faas rohelise tule.
Projekti käigus võrreldakse biosensoriga saadavaid tulemusi akrediteeritud laborimetoodikatega, optimeeritakse mõõtemetoodikat erinevates farmides, valmistatakse biosensori ja katseseadmete prototüüp analüüside tegemiseks farmides ning määratakse patogeenide kvantitatiivne sisaldus mastiitses piimas. Kliinilist ja varjatud mastiiti põhjustavate mikroobide valik defineeritakse farmipõhiselt ning seejuures lähtutakse haigustekitajate leviku mustritest. Projekti raames farmidesse paigutatavaid sensorseadme prototüübid võimaldavad ühtlasi ka katseseadmete konstruktsiooni optimeerimist ning annavad tagasisidet seadmete kasutusmugavuse kohta reaalsetes töötingimustes.
MAVAS projekti elluviijaks on Piimaklaster, ettevõtjad Kuivajõe Farmer OÜ ka Kaiu LT OÜ ning teaduspartnerid TorroSen OÜ ja Eesti Maaülikool. Planeeritud töö kestab 2018.a. septembrist kuni 2022 aasta augustini. Projekt on osa Piimaklastri poolt juhitud piiriülesest Euroopa innovatsioonipatnerluse (EIP) koostööst Soome ÄLYREHU EIP töörühmaga. See on esimene kord, kui Euroopa Innovatsioonipartnerluse töörühmad teevad koostööd piiriüleselt.
Projekti eelarve on 451 039,30 eurot, millest 349 112,32 meetme toetus ja 101 927 eurot taotlejate omafinantseering.
Piimaklastri juhitava EIP töörühma moodustavad MTÜ Piimaklaster liikmed ja partnerid TorroSen OÜ, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu, Eesti Maaülikool ning Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus AS.
ÄLYREHU EIP-töörühma liikmeteks on Oulu Ülikool; ProAgria (Soome maaelu konsultantidevõrgustik), Soome ettevõtted MTech Digital Solutions, SEMES (siloproovide vahendite valmistaja), kaheksa piimatootmisettevõtet ja üks veterinaariaettevõte
Piimaklaster MTÜ tegevust toetatakse Eesti maaelu arengukava 2014–2020 meetmete 16.1 ja 16.2 raames.
Kui veel eelmise sajandi esimesel poolel oli Eestis domineeriv piimaveisetõug eesti punane, nt 1965. aastal oli selle osatähtsus 69,2%, siis praeguseks on jõudluskontrolli andmetel üle 82% kõigist piimalehmadest Eestis holsteini tõugu. Nimetatud tõug on ka üleilmselt domineeriv piimaveisetõug, kelle osas rakendatakse üha enam traditsioonilise pullidele järglaste põhjal antava geneetilise hinnangu asemel genoomipõhist aretusväärtuse hindamist, mida viiakse läbi pulli varases eas. Genoomselektsiooni läbiviimse alustamiseks on väga oluline referentspopulatsiooni olemasolu – üldjuhul moodustavad referentspopulatsiooni pullid, kelle aretusväärtus on hinnatud järglaste järgi ning kelle kohta on lisaks olemas ka genotüübiandmed. Kuna aretuses kasutatavate pullide arv Eestis on väike, siis on väike ka pullide arv, kes saavad järglaste põhjal aretusväärtuse hinnangu. Lisaks kasutatakse Eestis välismaal genoomaretusväärtuse saanud pulle, mis vähendab aretajate hulgas huvi Eestis sündinud pullide kasutamise vastu. Ühte tõugu piimaveiste populatsiooni väiksus ja väike pullide arv on põhjuseks, miks Eesti üksi ei saa läbi viia genoomiandmetel põhinevat aretusväärtuste hindamist. Genoompõhiselt omistatavad aretusväärtused Eestis sündinud pullidele võimaldaks Eesti aretajail saada teavet Eestis kasvatatavate pullide kohta võrdluses teistes riikides kasutatavate pullidega ning annaks aretajaile senisest oluliselt suuremad võimalused valikuks nii traditsiooniliste kui uute aretustunnuste põhjal.
Piimaveiste geneetiline hindamine on loomade aretusväärtuse prognoosimine arvutuslikul teel olemasoleva informatsiooni (järglased, eellased, külgsugulased) alusel. Eestis teostab piimaveiste geneetilist hindamist Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS (EPJ).
Innovatsioonitegevus oli liigendatud nelja mõttelisse ossa:
I osa. Geneetilise materjali inventuur (olemasoleva) geneetilise materjali (holsteini tõug) inventuur ja genotüpiseerimiseks vajalike proovide kogumine.
I etapi ülesandeks oli olemasoleva geneetilise materjali (holsteini tõug) inventuur. Genotüpiseerimiseks vajalike proovide kogumine ja/või kogudes oleva materjali kirjeldadamine. Täpsustati eeldatavalt genotüpiseerimisele minevate proovide hulk, proovide tüüp (sperma, karv, veri) ja proovide asukoht. Tööde juhtpartner oli Eesti Maaülikool (EMÜ)
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituuti (VLI) geneetikalaboris säilitatava 18639 veise bioloogilise materjali proovide hulgast selgitati välja eesti holsteini tõugu (EHF) pullikutelt/pullidelt pärit proovid. Töö käigus täpsustati loomade nime, inventari-, registri- ja tõuraamatunumbreid ning sünniaega, et seostada need EPJ-i piimaveiste geneetilise hindamise ja Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu (ETKÜ) spermapanga andmetega; määratleti proovi tüüp (sperma, karv, veri) ja proovi asukoht ning proovi järjekorranumber säilitamisüksuses. Algandmed sisestati elektroonilisse andmebaasi.
Vastavalt läbiviidud inventuurile sisaldab EMÜ VLI loomageneetika labori andmestik teavet 2042 eesti holsteini tõugu pulliku/pulli kohta. Vastavalt EMÜ VLI loomageneetika labori andmestikule on 675 pulliku/pulli omanik on ETKÜ. Enamik proove on vereproovidena. EPJ-is on järglaste järgi saanud aretusväärtuse 1350 EHF pulli.
Mitte ükski pull, kelle bioloogiline materjal on EMÜ VLI geneetikalabori kogus, ei ole sekveneeritud ega analüüsitud ühelgi geenikiibil. Teadaolevalt ei ole ETKÜ poolt imporditud sperma puhul lepingutes sätestatud kohustust, et seda ei tohi genotüpiseerida. Oluline on selliste andmete puhul, et vajame peale genotüpiseerimist ka looma genoomaretusväärtust, mida teise riiki tavaliselt ei anta.
II osa. Genoomselektsiooni konsortsiumite analüüs. Ülevaade uue piimaveiste genoomselektsiooni konsortsiumi moodustamisest huvitatud riikidest, nende aretusorganisatsioonidest ja populatsioonidest.
Loomade aretusväärtuste määramise rahvusvahelised nõuded
Rahvusvaheline Jõudluskontrolli Komitee (ICAR) on kehtestanud jõudluskontrolli ning loomade aretusväärtuste määramise rahvusvahelised nõuded ja standardid. Jõudluskontroll on põllumajanduslooma jõudlus- ja põlvnemisandmete regulaarne kogumine, registreerimine, töötlemine, säilitamine ja analüüsimine tema geneetilise väärtuse hindamiseks ning majandamisotsuste tegemiseks. Interbull on ICARi alamkomitee pullide hindamismetoodikate koordineerimiseks ja liikmesmaade aretuspullide hindamiseks ning kehtestab piimaveiste geneetilise hindamise meetodite rahvusvahelised standardid ja korraldab rahvusvahelist hindamist. Eesti on ICARi ja Interbulli liige alates 1995. aastast.
EPJ viib läbi piimaveiste geneetilist hindamist lüpsikarja jõudluse, välimiku, udara tervise, sigivuse, poegimise ja tootliku aja tunnuste osas kolm korda aastas. Alates 1998. aastast osaleb EPJ rahvusvahelises pullide hindamises eesti holsteini tõu baasil hinnatud pullide jõudlustunnuste, alates 2001. aastast udara tervise tunnuste ja alates 2006. aastast välimikutunnuste osas. Eestis avaldatakse pulli hindamistulemused juhul, kui pullil oli hindamises vähemalt 20 tütart vähemalt kolmes karjas ja hindamistulemuste usaldusväärsus on vähemalt 70%. Udara tervise tunnuste Interbulli hindamise tulemused on ametlikud vaid siis, kui jõudlustunnuste Interbulli hindamise tulemused on ametlikud.
Interbulli piimaveiste geneetilises hindamises osaleb 35 riiki, kusjuures Saksamaalt, Šveitsist ja USA-st edastab geneetilisse hindamisse andmeid mitu organisatsiooni.
Piimaveiste valikut genoomiinfo põhjal hakati esmakordselt kasutama 2009. aastal Ameerika Ühendriikides ja Kanadas. Neile järgnes ajapikku rida teisi riike ning käesolevaks ajaks on piimaveiste genoomselektsioon kujunenud standardseks piimaveiste aretuses kasutatavaks meetodiks maailmas. Genoomselektsiooni kasutuselevõtt on väga oluliselt muutnud ja mõjutanud piimaveisesektorit maailmas. Suuremat aretusedu on saavutanud riigid, kus on arvukas holsteini tõu populatsioon ning kes on ühinenud genoomselektsiooni läviviimiseks referentspopulatsioonide suurendamise eesmärgil konsortsiumitesse.
Genoomaretusväärtused
Selleks, et erinevates riikides ja erinevate organisatsioonide poolt hinnatavad genoomaretusväärtused oleksid omavahel võrreldavad, on Interbull sarnaselt klassikalisele aretusväärtuse hindamisele töötanud välja metoodika genoomaretusväärtuste usaldusväärsuse kontrollimiseks ning nende samale skaalale teisendamiseks (GMACE). Genoomaretusväärtus (Genomic enhanced breeding value, GEBV) on genotüpiseeritud DNA-piirkondade kogumõju ehk otsese genoomaretusväärtuse ja klassikalise aretusväärtuse kaalutud summa. Otsene genoomi väärtus või otsene genoomaretusväärtus (Direct genomic value, DGV) on kõigi genotüpiseeritud ja analüüsitud SNP-de (single nucleotide polymorphism, ühenukleotiidne polümorfism) summaarne mõju, mis tänu sellele, et tegu ongi vaid valitud DNA piirkondadega (kuigi varieeruvamate ja seeläbi ka aretusväärtusesse enam panustavate DNA piirkondadega), ei hõlma kogu genoomi aditiivgeneetilist mõju.
Lähtuvalt Interbulli kodulehel toodust, on käesolevaks ajaks genoomselektsiooni kasutusele võtnud USA, Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa, Jaapan, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Suurbritannia, Holland, Saksamaa, Belgia, Šveits, Soome, Rootsi, Taani, Poola, Sloveenia, Iirimaa, Tšehhi, Austria, Norra ja Ungari. Seejuures on Põhjamaad (Soome, Rootsi ja Taani) koondunud ühte organisatsiooni (Nordic Cattle Genetic Evaluation) ning Saksamaa ja Austria on koondunud kolme tõu hindamiseks. Rahvusvahelise hindamise tarvis saadavad Interbullile piima-, rasva- ja/või valgutoodangu genoomaretusväärtusi 23 ettevõtet 23 riigi 41 veisepopulatsiooni kohta.
Maailmas on kokku kolm piimaveiste genoomselekstsiooni konsortsiumit, neist kaks holsteini tõu osas – Põhja-Ameerika ja EuroGenomics, ning üks šviitsi tõu konsortsium (Intergenomics).
2007. aastal asusid uudset aretusvõtet – genoomselektsiooni – rakendama USA ja Kanada, kes jagasid omavahel ka andmeid. Nendega liitusid ühise genoomselektsiooni läbiviimiseks ka Itaalia ja Ühendkuningriigid. 2009. aastal asutati Euroopas konsortsium EuroGenomics, mille liikmed on VikingGenetics (Taani, Rootsi, Soome), Evolution (Prantsusmaa), IT Solutions for Animal Production (vit) (Saksamaa), German Livestock Association (BRS) (Saksamaa), CRV (Holland/Belgia), CONAFE (Hispaania), MCB Krasne ja The Polish Federation of Cattle Breeders and Dairy Farmers (Poola).
2009. aastal moodustati šviitsi tõu osas genoomselektsiooni konsortsiumi Intergenomics, kuhu on ühinenud Saksamaa, Austria, Šveits, USA ja Kanada ning geneetiline hindamine viiakse läbi Interbulli keskuses teenuslepingu alusel.
Teadaolevalt ei ole kumbki holsteini tõu konsortsium huvitatud laienemisest, st uute liikmete kaasamisest, kuna liituda soovijate holsteini tõu populatsioonid on väikesed ja/või on aretuses kasutatud pullid kasutuses üleilmselt, mistõttu need ei suurenda oluliselt pullide referentspopulatsiooni.
Kuna ka väiksemate holsteini populatsioonidega riigid on huvitatud genoomselektsiooni alasest koostööst, sh ühisest pullide referentspopulatsiooni suurendamisest, et saavutada suuremat geneetilist edu oma holsteini populatsioonis ning teada saada oma pullide paremust võrreldes teiste riikidega, kogunes Interbulli osalemisel initsiatiivgrupp, et asutada uus konsortsium just nende riikide jaoks, kes ei ole kaasatud ühtegi olemasolevasse holsteini tõu genoomselektsiooni konsortsiumisse. Eeskuju võeti 2017. aastal Interbulli keskuse toel asutatud šviitsi tõu osas moodustatud genoomselektsiooni konsortsiumist Intergenomics. Initsiatiivgrupp uuris uut võimalust genoomselektsiooni rakendamiseks holsteini tõus väikeste holsteinipopulatsioonide baasil. Initsiatiiv nimetati InterGenomics-Holstein (IgHOL) – „Implementation of genomic selction in Holstein/ Genoomselektsiooni rakendamine holsteini tõus“. Riikide huvide ja olemasoleva olukorra selgitamiseks koostati küsimustik, mis saadeti 21 riigile (tabel 5). Tagasiside vastuste näol saadi 15-st riigist. Lisaks tundis ise temaatika vastu huvi Makedoonia.
Projekti läbiviimseks kavandati järgmised etapid:
1) osalemisest huvitatud riikide olemasolu;
2) Interbulli keskuse toetus;
3) andmete ettevalmistamine vastavalt InterGenomici projekti andmefaili formaadile;
4) kasutada Intergenomicsi metoodikat;
5) viia läbi testhindamine;
6) selgitada välja rutiinse hindamise maksumus;
7) rakendada rutiinne hindamine.
See tegevus ei viinud uue konsortsiumi moodustumiseni.
Arvestades genoomselektsiooni alast olukorda maailmas, on Eestil kolm võimalust.
- Liitumine mõne juba olemasoleva holsteini tõu konsortsiumiga
- Liitumine Interbulli poolt pakutava teenusega IgHOL väikestele holsteinipopulatsioonidele
- Jätkamine samal moel, s.o. osta genoomhinnatud pullide spermat ja genoomhinnatud pulle
II osa tööde juhtpartner oli Eesti Maaülikool
III osa. Genotüpiseerimine; Genotüpiseerimiseks vajalike proovide ettevalmistamine ja genotüpiseerimise läbiviimine.
Siin toimus sobivatelt pullidelt proovide kogumine ning Piimaklaster, ETKÜ ja Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus AS (TTAK) pidasid koostöös läbirääkimisi erinevate Euroopa tõuaretusorganisatsioonidega saamaks genotüpiseerimisandmetelt noorpullide aretusväärtused. Kokkuleppele jõuti Saksamaa tõuaretusorganisatiooniga (Bundesverband Rind und Schwein e. V). Siin on oluline rõhutada koostöö tähtsust. Tavaliselt ei väljastata pullide aretusväärtusi teistele riikidele, kuna pullid ja nende sperma on oluline äritegevuse lõik. Ilma ETKÜ osaluseta ei oleks Piimaklaster ega TTAK saanud sellist kokkuleppet sõlmida. III osa tööde juhtpartner oli TTAK
Pullid valiti tõuraamatule vastavad, karjadest, lisades lubavad noorpullid.
Projekti käigus genotüpiseeriti ja genoomhinnati Saksamaal Vereinigte Informationssysteme Tierhaltung w.V.-s (VIT) 2020. aasta lõpus ja 2021. aasta alguses 40 aastatel 2015-2019 sündinud eesti holsteini tõugu (EHF) pulli. Igale pullile hinnati nende põlvnemise ja genotüübi ning EuroGenomics’i referentspopulatsiooni alusel 66 genoomaretusväärtust ja -indeksit, sh ka mitmed Eestis mittehinnatavad terviseriskide ja haiguste genoomaretusväärtused. Koos nimetatud pullidega genoomhinnati VIT-s 2049 aastatel 2018-2020 sündinud EHF lehmikut, keda on ka kasutatud EHF pullide võrdlusgrupina. (innovatsiooniprojekt “Eesti piimaveiste populatsiooni hindamine genoomaretusväärtuse alusel“)
Kõik hinnatud genoomaretusväärtused ja -indeksid on esitatud punktiskaalal (va aretusväärtused piima-, rasva- ja valgutoodangule ning piima rasva- ja valgusisaldusele, mis on vastavalt kilogrammides ning protsentides) libiseva baasi suhtes. Viimase moodustavad hindamisaastast 4-6 aastat varem Saksamaal sündinud lehmad – praegusel juhul Saksamaal aastatel 2014-2016 sündinud lehmad, kelle genoomaretusväärtuste ja -indeksite keskmiseks on võetud 100 ja standardhälbeks 12 punkti.
Ülevaade EHF pullidele ja lehmikutele hinnatud genoomaretusväärtustest ja -indeksitest on toodud lisas 5 (EHF pullide genoomaretusväärtused). Juhul, kui hinnatud aretusväärtused/-indeksid on saadud mitmete erinevate aretusväärtuste kombinatsioonina, on ära toodud ka arvutusvalemid. Lisaks on esitatud Saksamaal hinnatud genoomaretusväärtuste kodumaised vasted või sarnased indeksid.
IV osa. Eesti piimaveiste referentsandmebaasi loomine. Eesti holsteini tõugu piimaveiste genotüübiandmete ja aretusväärtuste referentsandmebaasi koostamine
Siin toimus kogu projekti analüüsitegevus sh ka ühine analüüs teise innovatsiooniprojekti “Eesti piimaveiste populatsiooni hindamine genoomaretusväärtuse alusel” andmetega. Tööde juhtpartner oli TTAK
Lähtudes I ja II osa tulemustest ning eelistades eelkõige praktilisi (ettevõtjale) suunatud eesmärke loobuti vana pullide arhiivi genotüpiseerimisest ning valiti pigem väiksem hulk kohalikke ja kasutuses olevaid noorpulle. Teiseks tehti ettepanek projekti muutmiseks ning Eesti populatsiooni olukorra selgitamiseks/hindamiseks esimese aasta lehmikute genotüpiseerimise teel. See oli siis Eesti piimaveiste referentsandmete kogumise metoodika väljatöötamise osa siinse populatsiooni genoomaretusväärtuste hindamise alustamiseks. Selle juurde kuulus riikidevahelise ühise populatsiooni referentsväärtuste kirjeldamine ja analüüs.
Genotüpiseeritavate loomade koguarv
Teadusuuringud keskenduvad genotüpiseeritavate isas- ja emasloomade valiku strateegiatele aretusedu ja valiku täpsuse seisukohalt. Nende uuringute kohaselt piisab 20%-50% isakandidaatide genotüpiseerimisest saavutamaks vähemalt 80%-i maksimaalsest (kõigi isakandidaatide genotüpiseerimisel saadavast) genoomselektsiooni kasust. Emasloomade puhul tuleb genotüpiseerida minimaalselt 50% potentsiaalsetest aretusloomadest saavutamaks vähemalt 80%-list kasu. Kui eesmärgiks on geneetilise variatsiooni hindamine genotüpiseerimisandmete baasil, tuleb lähtuda pigem alleelisageduste hindamise täpsusest. Kui genotüpiseerida 2000 mullikat, kes moodustavad ligikaudu 10% mullikate koguarvust, siis peaks seeläbi saama piisavalt täpselt hinnata alleelisagedusi vahemikus 5-95%, mis on näiteks standardseks piiriks alleelide kaasamisel ülegenoomsetesse assotsiatsiooniuuringutesse.
Olulisemad järeldused saadud tulemustest on järgmised:
- Kuigi genoomhinnatud EHF pulle on vaid 39 (saadetud 40-st ühe looma proov ei osutunud analüüsitavaks) ja ilmselt need pullid ei moodusta päris juhuslikku valikut kõigist aastatel 2015-2019 sündinud EHF pullvasikatest, on kõigi genoom-aretusväärtuste ja -indeksite varieeruvus pullidel sama suur kui populatsioonist juhuslikult valitud lehmikutel. Ehk siis genoomhinnatud pullid ei moodusta ühegi aretustunnuse osas lehmikutest homogeensemat gruppi – ükskõik, mis tunnus vaatluse alla võtta, leidub selle osas (sarnaselt lehmikutele) nii paremaid kui ka halvemaid pulle.
- Enamus EHF pullide genoomaretusväärtustest on kõrgemad kui baaspopulatsioonis va välimikutunnuste osas, aga seal võivad rolli mängida välimikutunnuste pisut erinevad definitsioonid ja erinevad optimaalsed väärtused Eestis ja Saksamaal). See tähendab, et võrreldes Saksamaal aastatel 2014-2016 sündinud lehmadega on aastatel 2015-2019 sündinud EHF pullide geneetiline potentsiaal kõrgem nii toodangu, karjas püsimise, sigivuse, poegimise ja tervise osas.
- Võrreldes genoomhinnatud EHF lehmikutega on genoomhinnatud EHF pullide aretus-väärtused pisut madalamad – seda just piima- ja rasvatoodangu, karjaspüsivuse ja sigivuse ning tervisetunnuste osas. Ühelt poolt saab seda seletada erinevusega sünniaastates – genoomhinnatud lehmikud (sünniaastatega 2018-2020) on pisut nooremad kui genoomhinnatud pullid (sünniaastatega 2015-2019) – ja sellest tulenevas loomulikus geneetilises progressis. Samas ei saa näiteks erinevus tervisetunnuste genoomaretusväärtustes tuleneda vaid populatsioonisisese valiku mõjust – Eestis tervisetunnustele aretusväärtuseid ei hinnata ja seega ei ole võimalik ka teadlik valik. Pigem võib siin peegelduda välismaise aretusmaterjali (so importpullide), keda on eeldatavalt valitud ka tervisetunnuste suhtes, mõju
- Mitte ühegi tunnuse puhul ei leidu ühtegi tipp-pulli. Mis ei tähenda, et neid ei võiks olla, sest aretusväärtuste varieeruvus EHF pullidel ja lehmikutel on sama suurusjärku ja seega peaks ka erandlikke aretusväärtuseid leiduma samas proportsioonis. Aga genoomhinnatud 39 EHF pulli hulgas taolisi erindeid ei ole.
Lõpparuandele on lisatud ka vahearuanded eraldi failidena (Lisa 1, I etapp inventuur; Lisa 2, valimi koostamine; Lisa 3, Analüüs uue piimaveiste genoomselektsiooni konsortsiumi moodustamisest huvitatud riikide aretusorganisatsioonidest; Lisa4, EHF_lehmikute valim genotüpiseerimiseks; Lisa 5, EHF pullide genoomaretusväärtused )
Projekti tööd tehti Piimaklastri, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu, Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus AS ja Eesti Maaülikooli neljaaastase ühistööna
Karjatervise programmide (KTP) all mõistetakse teatud tegevusi, mille eesmärk on põllumajandusloomade tervise ja tootmisvõime hoidmine kõige efektiivsemal tasemel tagades farmile konkurentsivõime ja kasumlikkuse. KTPd on komplekssed, mis tähendab, et vaatluse all on korraga kõik valdkonnad – noorkarja tervis, udara tervis, piima kvaliteet, sigimine, ainevahetus, söötmine ja sõratervis.
Karjaterviseprogrammide juurutamiseks ning sellega kaasneva karjatervise muutuste ja majandusliku mõju hindamiseks teostati MTÜ Piimaklastri tellimusel kaheaastane pilootuuring (aprill 2017 kuni märts 2019). Projekti käigus töötati välja ja testiti Eesti piimaveisefarmidele sobivad karjatervisealased protokollid, sh HACCP süsteemi rakendusi viies eri suurusega Eesti piimaveisefarmis: ca 100 lehma, kolmes ettevõtet 600-800 lehma ning üks ettevõte ca 1800 lehma.
Projekti tulemusena kinnitati karjatervise programmi rakendamise soodsat mõju loomade tervisele ja toodangule, millega kaasnes ka ettevõtete kasumlikkuse paranemine. Kui perioodi kaalutud keskmisena olid karjatervise kulud keskmiselt 22 eurot ühe tonni toodetud piima kohta, siis neljas farmis viiest vähenesid need keskmiselt 7-8 eurot ühe tonni kohta. Kuna KTPdega kaasneb ravimite kasutamise, loomade tervise ja seeläbi ka heaolu paranemine, aitab nende rakendamine kaasa ka tarbijate ootuste täitmisele. KTP-d peaksid olema tulevikus loomulik osa ettevõtte kvaliteedi kontrollsüsteemist.
Kes moodustavad karjatervise meeskonna?
Karjatervise programm on meeskonnatöö, mille olulisteks osapoolteks on farmi enda töötajad eesotsas farmijuhatajaga ning karja nõustav(ad) loomaarst(id). Kindlasti on karjaterviseprogrammidesse oluline kaasata kõik farmi nõustavad inimesed (näiteks söötmisnõustaja, aretusnõustaja jt). Vajadusel kaasatakse programmi selle läbiviimise ajal olulisi konsultante.
Kuidas karjatervise programmi läbi viia?
KTPde läbiviimise eelduseks on pidev ning objektiivne andmete kogumine ja registreerimine. Kõiki ülal loetletud valdkondi iseloomustavad teatud tulemusnäitajad, mille kõrvutamine eesmärgipäraste väärtustega aitab tuvastada probleemseid valdkondi. Enamik andmeid kogutakse üksikute loomade tasemel, kuid karja tervise ja jõudluse hindamiseks summeeritakse need karja tasemele. Karja näitajate analüüsil on suureks abiks Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli ASi poolt väljastatavad koondaruanded ja raportid. Erinevate valdkondade andmeid analüüsides selgitatakse välja farmi tugevused ja nõrkused. Lähtudes tulemuste saavutamist pärssivatest teguritest koostatakse KTP tegevusplaan. Ka nendes valdkondades, mille tulemusnäitajad on farmi rahuldavad, toimub andmete järjepidev monitooring (joonis 1). Sellega on võimalik probleemid avastada ja sekkuda juba väikeste kõrvalekallete puhul ehk tavalisest palju suuremat rõhku pööratakse just probleemide ennetamisele.
Joonis 1. Karjaterviseprogrammi skeem
Mida karjaterviseprogrammi läbiviimine farmilt eeldab?
Karjaterviseprogrammi efektiivseks läbiviimiseks on vajalik eeskätt hea koostöö ja usaldus meeskonna liikmete vahel. Farmijuhataja või teine programmiga seotud isik peab igakuiselt täitma karja tervist ja tootlikkust iseloomustavaid näitajaid koondavat küsimustikku (Lisa1_KTP_küsimustik). Need andmed on olulised farmis probleemkohtade tuvastamiseks, aga ka programmi tulemuslikkuse hindamiseks. Valdavalt korra kuus toimub karjatervise programmi läbiviiva loomaarsti/loomaarstide visiit farmi, mille käigus kaardistatakse karjatervise küsimustiku abil farmi tugevused ja nõrkused, motivatsiooni küsimustiku (Lisa2_Farmeri_rahulolu_küsimustik) abil kehtestatakse tööde ja tegevuste järjekord vastavalt farmi/töötajate prioriteetidele. Sellele järgneb loomaarstipoolne probleemide analüüs – tuvastatakse probleemi põhjustavad tegurid antud farmis ning farmile koostatakse tegevuskava, mis aitab liikuda farmi püstitatud eesmärkide suunas.
Programmi juurutamise ja farmide järjepideva nõustamise eest kandsid hoolt Eesti Maaülikooli (EMÜ) loomaarstid Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudist: Kerli Mõtus, Piret Kalmus, Kalmer Kalmus, Ants Kavak, ettevõtete majandusnäitajate ning projekti mõju analüüsi teostasid Ants-Hannes Viira ning Helis Luik-Lindsaar EMÜ Majandus- ja sotsiaalinstituudist.
Eesti piimaveiste populatsiooni valimi hindamine genoomaretusväärtuse alusel toimus vastavalt suurima holsteini populatsiooniga Saksamaa aretusväärtuste alusel (eesti holšteini tõug, EHF) ja eesti punase tõugu (EPK) loomad Põhjamaade aretusväärtuste alusel. Tegevuse eesmärk oli anda hinnang siinse populatsiooni aretusväärtuste sidumise võimalikkusest ja hindamise alustamisest EuroGenoomi kuuluva ja sellega seotud organisatsioonide abil: Saksamaa holšteini populatsioon (GGI-Spermex) eesti hošteini tõu ja Põhjamaad punase tõu kohta (VikingGenetics). Saksamaa aretusväärtuste hinnete alusel antakse hinnang EHF ning eesti punase tõugu looma aretusväärtuste hinded väljastab VikingGenetics Põhjamaade skaalal.
Aretusväärtused uuendatakse kolm korda aastas ning seotakse Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS (EPJ) andmebaasis looma jõudluse andmetega. Projekti tellimusel tehti täiendused programmis Vissuke üksiklooma kaardil genotüpiseerimise andmete kuvamiseks, mida varem ei olnud. Samuti on võimalik neid näha omanikul oma loomade grupi puhul.
Projekti tööd tehti Piimaklastri, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu (ETKÜ) ja Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus AS (TTAK) kaheaastase ühistööna ja olid liigendatud kolme ossa:
I osa Loomade nimekirja koostamine ja genotüpiseerimiseks vajalike proovide kogumine
Koostöös Saksamaa aretusorganisatsiooni GGI-Spermexiga saadeti ETKÜ poolt koostatud nimekirja alusel looma reg. nr põhised kõrvamärgid Eestisse ning ETKÜ spetsialistid kogusid vastavalt juhenditele ühe aastaste lehmikute proovid farmidest. VikingGeneticule analüüsideks olid vajalikud vereproovid. Koguti ca 2200 looma proovid, umbes 120 eri farmist, mis on umbes 10% kõikidest aastas sündivatest lehmikutest.
II osa. Genotüpiseerimise läbiviimine, toorandmete ja aretusväärtuste Eestisse toomine
TTAK korraldas proovide saatmise vastavalt Saksamaale ja Taani. Saksamaa Aretusorganisatsiooni labor VIT (Vereinigte Informationssysteme Tierhaltung w.V.) viis läbi genotüpiseerimise ja väljastas saadud andmetele toetudes aretusväärtused Saksamaa skaalal. VikingGenetics korraldas sama moodi eesti punase tõugu looma genotüpiseerimise oma laboris Taanis ja väljastas aretusväärtused Põhjamaade skaalal. Vastavalt kokkulepetele saksa ja taani osapooltega laeti arutusväärtustega seotud andmed EPJ andmebaasi.
III osa. Aretusväärtuste sidumine EPJ andmebaasiga ja eesti holsteini tõugu piimaveiste (valimi genotüübiandmetel põhineva) ning eesti punast tõugu piimaveiste (valimi genotüübiandmetel põhineva) aretusväärtuse koostamine ja katsetamine.
TTAK teadlaste poolt tehtud analüüs eesti piimaveiste populatsiooni hindamisest on leitav eelpoolse lingi alt. Lühikokkuvõte leitav kaks lõiku allpool.
Projekti ühe tööna loodi EPJ andmebaasis looma-andmete hulgas eraldi genoomaretusväärtuste osa ja edaspidi kuvatakse neid programmis Vissuke looma kaardil. Juba genoomhinnatud loomade andmeid värskendatakse kolm korda aastas. Samuti on võimalik neid näha omanikul oma loomade grupi puhul. Seda võimalust varem ei olnud. Projekti järel on saavad ka tulevaste genotüpiseeritavate loomade andmeid samamoodi kasutada ja näha. Näidised Vissukese kuvadest on leitavad ülalpool viidatud analüüsi lk 44. Samuti on soovijatel võimalik saada personaalne konsultatsioon leppides selle kokku ETKÜ tõuaretusosakonna juhataja Tõnu Põlluääre või EPJ juhataja Kaivo Ilvese juures. Lisaks jätkuvad praktilised koolitused ning loomapidajate nõustamine genotüpiseerimise kasutamisest aretustegevuse tööriistana peale projekti lõppu.
Tööde juhtpartner oli TTAK, ETKÜ andis soovitused andmete kuvamisest ning vastutas lõpptulemuste kontrollimise eest.
Kokkuvõte eesti holšteini tõugu lehmikute ja pullide genoomaretusväärtustest
- Nii genoomhinnatud eesti holšteini tõugu (EHF) lehmikute kui ka pullide hulgas eksisteerib kõigi hinnatud aretusväärtuste ja -indeksite osas valikute tegemiseks piisav geneetiline varieeruvus. Siiski on varieeruvus suhteliselt suurem piimajõudlusnäitajate ja väiksem tervisetunnuste osas. Kuna Eestis geneetilisi haigusriske (so haiguste aretusväärtuseid) veel ei hinnata, enamuse farmide puhul ei talletata andmebaasides ka loomade haiguste ja ravi andmeid, on loomade genoomiandmete alusel välismaal ülimahukate andmebaaside alusel arvutatud genoomaretusväärtused ainsad võimalused geneetiliste riskide populatsioonipõhise varieeruvuse ja individuaalsete geneetiliste riskide hindamiseks.
- Enamus EHF lehmikute ja pullide genoomaretusväärtustest on kõrgemad kui baaspopulatsioonis (va välimikutunnuste osas, aga seal võivad rolli mängida välimikutunnuste pisut erinevad definitsioonid ja erinevad optimaalsed väärtused Eestis ja Saksamaal). See tähendab, et võrreldes Saksamaal aastatel 2014-2016 sündinud lehmadega on aastatel 2015-2019 sündinud EHF pullide ja aastatel 2018-2020 sündinud EHF lehmikute geneetiline potentsiaal kõrgem nii toodangu, karjaspüsivuse, sigivuse, poegimise kui ka tervise osas.
- EHF pullide geneetiline varieeruvus on, hoolimata nende suhteliselt väikesest arvust ja eelvalikust, sama suur, kui populatsioonist juhuslikult valitud sama tõugu lehmikute geneetiline varieeruvus. Ehk siis genoomhinnatud pullid ei moodusta ühegi aretustunnuse osas lehmikutest homogeensemat gruppi – ükskõik, mis tunnus vaatluse alla võtta, leidub selle osas (sarnaselt lehmikutele) nii paremaid kui ka halvemaid pulle.
- Võrreldes genoomhinnatud EHF lehmikutega on genoomhinnatud EHF pullide aretusväärtused pisut madalamad – seda just piima- ja rasvatoodangu, karjaspüsivuse ja sigivuse ning tervisetunnuste osas. Ühelt poolt saab seda seletada erinevusega sünniaastates – genoomhinnatud lehmikud (sünniaastatega 2018-2020) on pisut nooremad kui genoomhinnatud pullid (sünniaastatega 2015-2019) – ja sellest tulenevas loomulikus geneetilises progressis. Teisalt võib siin peegelduda välismaise aretusmaterjali (so importpullide) mõju.
- Mitte ühegi tunnuse puhul ei leidu ühtegi tipp-pulli. Ega ka ühtki mistahes tunnuse osas väga kehva pulli. Küll on oma geneetilise potentsiaali poolest erandlikke loomi lehmikute hulgas. Kas just maailma, aga Eesti mastaabis kindlasti. Kuna lehmadele nende endi näitajate alusel aretusväärtuste hindamiseks tuleb aastaid oodata ja ka siis ei ole hinnangute täpsus eriti kõrge, annavad noorloomadele hinnatud genoomaretusväärtused hea võimaluse mingi tunnuse – kas siis piimajõudluse või hoopis haigusriskide – osas erandlike loomade varajaseks tuvastamiseks.
- Sama pulli tütarde genoomaretusväärtused on erinevad ning mistahes tunnuse puhul leidub nii kõrge kui ka madala aretusväärtusega pullide järglaste hulgas nii kõrge kui ka madala aretusväärtusega lehmikuid. Muidugi erinevas proportsioonis, aga ikkagi leidub. Kuna tavapäraste aretusväärtuste alusel on sama pulli tütardele pärandunud erinevate geenivariantide mõju võimalik hinnata alles aastate pärast, siis ei ole ka siin genoomaretusväärtustele alternatiivi.
- Kõigi aretusväärtuste puhul eksisteerib nii erinevatest aretusotsustest tulenev erinevus farmide keskmiste tasemete vahel kui ka suuresti juhuslikust genoomide kombineerimisest tulenev farmide sisene varieeruvus. Viimane on suhteliselt sarnane kõigi farmide ja aretusväärtuste puhul, näidates, et kõigis farmides leidub geneetiliselt potentsiaalilt erinevaid loomi mistahes üldise aretustunnuse osas.
- Rohkem kui kolmandik EHF lehmikutest (34,9%) on β-kaseiini genotüübiga A2A2, mis on ka sagedaseim homosügootne genotüüp selles lookuses, ja alleeli A2 sagedus on 57,0%. Piima halvema laapumisega seotud κ-kaseiini E-alleeli sagedus on 11,0%, seejuures on E-alleeli suhtes homosügootseid lehmikuid 1,4%, ning piima laapumisega positiivselt seotud κ-kaseiini B-alleeli sagedus on 35,9% ja B-alleeli suhtes homosügootseid lehmikuid on 12,7%.
Kokkuvõte eesti punast tõugu lehmikute genoomaretusväärtustest
- Genoomhinnatud eesti punast tõugu (EPK) lehmikute hulgas eksisteerib kõigi hinnatud aretusväärtuste ja -indeksite osas valikute tegemiseks piisav geneetiline varieeruvus. Siiski on varieeruvus suhteliselt suurem piimajõudlusnäitajate ja väiksem tervisetunnuste osas. Kuna Eestis geneetilisi haigusriske (so haiguste aretusväärtuseid) veel ei hinnata, enamuse farmide puhul ei talletata andmebaasides ka loomade haiguste ja ravi andmeid, on loomade genoomiandmete alusel välismaal ülimahukate andmebaaside alusel arvutatud genoomaretusväärtused ainsad võimalused geneetiliste riskide populatsioonipõhise varieeruvuse ja individuaalsete geneetiliste riskide hindamiseks.
- Võrreldes Põhjamaadega on EPK lehmikutel madalamad terviseriskidega seotud üldaretusväärtused – suhteline udaratervise üldaretusväärtus, suhteline tervise üldaretusväärtus ja eelkõige sõratervise indeks. Viitab see sellele, et pullide valikul ei ole eriti palju juhindutud nende poolt järglastele pärandatavatest terviseriskidest. Samas on keskmine noorkarja elujõulisuse aretusväärtus (mõõdab loomade geneetilist potentsiaali püsida karjas kuni täisealiseks saamiseni) EPK lehmikutel kõrgem.
- Sõratervise indeksi keskmine väärtus on küll kehvemapoolne, aga varieeruvus on 1,5-2 korda suurem, kui teistel aretusväärtustel ja -indeksitel. See tähendab, et EPK lehmikute hulgas leidub suhteliselt suurel hulgal ka väga madala geneetilise jala- ja sõrahaiguste riskiga (ehk kõrge aetusväärtusega) lehmikuid, aga ka üksjagu ülimalt suure geneetilise riskiga lehmikuid. Hetkel nende varajaseks tuvastamiseks peale genoomaretusväärtuste võimalusi pole.
- Paljude aretusväärtuste osas jagunevad EPK lehmikud kahte gruppi, kusjuures suhtelise koguaretusväärtuse, suhteliste udara tervise, tootliku aja, sigivuse ja poegimise aretusväärtuste osas jookseb piir ligikaudu Eesti päritolu pullide järglaste ja Põhjamaade päritolu pullide järglaste vahelt – Eesti päritolu pullide tütarde keskmine geneetiline potentsiaal on madalam.
- Suhtelise piimajõudluse aretusväärtuse osas – kus samuti eristuvad kõrgema ja madalama piimajõudluse potentsiaaliga loomade grupid – on erineva päritoluga isade tütarde keskmised suhteliselt sarnased. Küll aga on suhtelise piimajõudluse aretusväärtuse jaotused bimodaalsed (nö kahe küüruga) kõigi isade päritolumaade puhul. Et sarnane trend ilmneb pisut nõrgamalt ka paljude teiste aretusväärtuste puhul, peegeldab see mingit üldisemat suundumust punaste tõugude aretuses.
- Rohkem kui kolmandik EPK lehmikutest (36,5%) on β-kaseiini genotüübiga A2A2, mis on ka sagedaseim homosügootne genotüüp selles lookuses.
Soovitused
Analüüsist selgub vajadus juurutada farmides ja sellega kaasnevalt ka jõudluskontrollis terviseväärtuste hindamine. Haigusriskide (so haiguste aretusväärtuseid) hindamiseks tuleks talletada andmebaasides ka loomade haiguste ja ravi andmeid. Sinnamaani on loomade genoomiandmete alusel välismaal ülimahukate andmebaaside alusel arvutatud genoomaretusväärtused ainsad võimalused geneetiliste riskide populatsioonipõhise varieeruvuse ja individuaalsete geneetiliste riskide hindamiseks.
Püsivalt registreeritavad andmed võiksid olla:
- Sõratervise tunnused
- Mastiit
- Ainevahetushaigused
Kuvada EPJ programmis Vissuke soovitused väärtuste hindamisele, kuna tunnused eri riikides on erinevad.
Eraldi küsimus, kas on vaja ka sisse seada Eesti indeksite (aretusväärtuste) uuendamine, mis võiks toimuda näiteks iga 5 aasta tagant. See on vajalik mitte ainult koostööks vaid tarvilik ka loomakasvatajatele ning aretajatele eri loommaterjali soetamisel ning tulemuste hindamisel.
