Projekti eesmärk oli luua lihaveisekasvatajatele karjatamise ja karjamaade haldamise rakenduse prototüüp. See ühendab koostöös EPJ programmiga Liisu aretus- ja põlvnemisandmed, loomade terviseandmete, beefESTi karja- ning karjamaade, sõnniku-ja väetamishalduse infoga. Püüe on teha mugav tööriist nii ristand- kui puhtatõuliste lihaveiste kasvatajatele ning sellega toetada igapäevast karjahaldust. Süsteem töötab nii arvutis kui mobiilirakenduses olenemata operatsioonisüsteemist.
beefEST suudab esmakordselt Eestis ühes tervikus kasutada nii looma andmestu (EPJ, Liisus) kui ka erinevate põllumassiivide, taimiku ja tegevuste deklaratsioonide andmeid mida hallatakse tavaliselt eraldi PRIA põldude registris.
Süsteemi kasutuselevõtt võimaldab tõhusama andmekasutuse toel paremat karja haldamist, kasumlikumat ja keskkonnasõbralikumat tootmist. Andmete parem kasutamine on oluline eeldus põllumajanduse digitaliseerimisel. Sedasi kasutatakse ressursse vähem ja tõhusamalt, väheneb ka ökoloogiline jalajälg. Iga uus toimiv kaasaegne digitaalne tööriist toetab kaudselt omataoliste andmevahetuslahenduste arengut.
Projekti beefEST elluviijaks on Piimaklaster ja ETKÜ koos teaduspartneri aktsiaseltsiga Celvia CC, BigEye OÜ ja Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS. Töö on alguse saanud EIP-töörühma koostööst. beefEST tööd kestavad 2020.a. maist kuni 2024. aasta lõpuni. beefEST kuulub Piimaklastri poolt juhitud piiriülesesse EIP koostöösse Soome EIP töörühmaga .
Projekti eelarve on 427 867,90 eurot, millest 347 742,32 meetme toetus ja 80 125,90 eurot taotlejate omafinantseering. Projekti tegevust toetatavad Eesti maaelu arengukava 2014–2020 meede 16.2 ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond.
Piimaklastri tegevuse eesmärk on koostöö ja erinevate innovatsioonitegevuste kaudu leida piimatootmise ja -töötlemise ahelas uusi võimalusi kõrgema lisandväärtuse loomiseks, sektori ettevõtete majandustulemuste parandamiseks ja rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmiseks.
Piim on paljude tegevuste ühisnimetaja
Euroopa Liidu Põllumajandusliku raamatupidamise andmebaasi FADN (Farm Accountancy Data Network) andmed näitavad, et piima tootmisele spetsialiseerunud ettevõtetes söötade kulu koresööda sööjatele 150-180 eurot ühe tonni piima kohta, sh ostusöötade kulu oli 92 eurot ühe tonni piima kohta. Seega moodustab söötade kulu enam kui 50% piimatootmisettevõtete kuludest. Piimandussektori peale kokku on aastas söötade kulu 150 mln eurot, sh ostusöötade kulu 76 mln eurot. Samal ajal saadi ettevõtjatulu 30 eurot ühe tonni piima kohta ehk 25,4 mln eurot sektori kohta (2019.a. andmed). Kuna söötade kulu on suur, siis on äärmiselt oluline nende kontrollimine ja optimaalsel tasemel hoidmine.
Innovatsioonitegevuse eesmärk oli välja töötada söödakulu majandusliku optimeerimise mudel piimatootjatele. Projekti lõpuosas täiendati mudelit korduvalt, olulise muutusena tuli juurde söödaratsioonide koostamise tööleht. See paljude loomakasvatajate, söötmisnõustajate, söötmisteadlaste poolt kasutatav tööriist kuulub loogilisena mudeli juurde. Piimaklastri söödakulude optimeerimise mudelis on ta alates versioonist 3.0.
Tegevuse olulisemad etapid olid:
Innovatsioonitegevuse tulemuseks on söödakulude optimeerimise mudel, mis aitab koostada piimalehmade söödaratsiooni, mis rahuldab etteantud söötadega ja etteantud tingimusi arvestades piimalehma toitefaktorite vajaduse. Tegemist on lineaarse planeerimise mudeliga, mis on loodud MS Excelis, kasutab Exceli Solverit ja koosneb viiest blokist:
Mudeli kasutamaõppimiseks on koostatud Söödakulude optimeerimismudeli kasutusjuhend ja õppevideod. Kuna optimeerimisülesande lahendamisel otsitakse madalaimate kuludega piimalehmade toitefaktorite vajadust rahuldavat ratsiooni, siis on oluline, et omatoodetud söötade hind (omahind) oleks võimalikult täpne. Kasutusjuhendi lisas leiate rohusöötade omahinna kalkuleerimise juhendi. Soovitame igal ettevõttel oma raamatupidajatega koostöös omahind võimalikult täpselt välja selgitada.
Mudeli saate alla laadida siit. Kasutamise õppimiseks on valitud 15 olulisemat juhtumit alates eri toodanguga lehmadele sh. väga kõrge toodanguga loomadele ratsioonidest kuni järgmiseks hooajaks söötade planeerimiseni. Selgitavad videod üheskoos kõigi materjalidega leiate iseõppeks sobivaks seatuna alamlehelt “Söötmiskulutuste optimeerimine. Iseõppepäev“.
Söötmise optimeerimise mudel valmis Piimaklastri ja Eesti Maaülikooli kaheaastase ühistöö tulemusel. EMÜ Majandus- ja sotsiaalinstituudi ning Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi söötmisteaduse õppetooli teadlaste tööd juhtis Ants-Hannes Viira.
Piimaklaster on 2015. aastal asutatud ühiste eesmärkide elluviimisest huvitatud füüsiliste ja juriidiliste isikute mittetulunduslik avatud ühendus, mis tegutseb vabatahtlikkuse põhimõttel. Ühingu eesmärk on koostöö ja innovatsioonitegevuste kaudu leida piimatootmise ja -töötlemise ahelas uusi võimalusi kõrgema lisandväärtuse loomiseks, sektori ettevõtete majandustulemuste parandamiseks ja rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmiseks. Klastril on 18 juriidilisest isikust liiget, eelkõige piimatootjad, kaks piimatööstust, üks piimaühistu ja valdkonna esindusorganisatsioon.
Klastri innovatsioonitegevused panustavad sektori pikaajalisse arengusse kuues põhiteemas: digitaliseerimine, eksport, aretus, söötmine, karjatervis ja toorpiima kvaliteet.
juhatuse liige
Eestis on piimatoomise mõttes kaks olulisemat tõugu: eesti holšteini – ning eesti punane tõug. Viimase paari aastakümne aretustöö järgi on Eesti veisepopulatsioon Euroopa mastaabis paremaid. Praeguselt tasemelt edasi liikumiseks on meile vajalik uusima aretustehnoloogia, genoomselektsiooni (maailmas ca viimased 5 aastat) kasutuselevõtt. Geneetilised markerid annavad aretuses varasemaga võrreldes palju rohkem ja täpsemat informatsiooni nii loomade jõudluse-, välimiku-, tervise kui ka nende toodangu (piim, liha) omaduste kohta, samuti kiireneb aretustöö oluliselt. Genoomselektsiooni eelduseks on aga loomade geneetiliselt kirjeldatud võrdlusbaasi loomine. Siin on väikestel riikidel võrreldes suurtega raskem, kuna nende loomade arv on väike ja suured riigid ei ole nende kaasamisest huvitatud. Eesti piimaveistest on juba praegu 95% loomadest kaasatud jõudluskontrolli, seega on meil fenotüübi ja geeniinfo kombineerimiseks väga head eeldused.
Eesti häid eeldusi aluseks võttes uuris Piimaklaster oma partnerite kaasabil olukorda ja sobivaid lahendusi edaspidiseks kahe suuremahulise innovatsioonitegevusega. i) “Uue Ida- ja/või Põhja-Euroopa genoomselektsiooni konsortsiumi loomise eeluuring. Eesti piimaveiste genoomaretusväärtusel põhineva hindamissüsteemi ettevalmistamine” ja ii) “Eesti piimaveiste populatsiooni hindamine genoomaretusväärtuse alusel”. Tegevuse kokkuvõtted on leitavad alljärgnevast tekstist linkide alt või innovatsioonitegevuste pealkirjade alt avanevatel eraldi aruandluse veebilehtedel.
Projekt “Uue Ida- ja/või Põhja-Euroopa genoomselektsiooni konsortsiumi loomise eeluuring. Eesti piimaveiste genoomaretusväärtusel põhineva hindamissüsteemi ettevalmistamine“ koosnes neljast osast:
Eelpoolsed tegevused andsid ettepaneku ja metoodilise alusinfo et viia läbi eraldi innovatsioonitegevusena “Eesti piimaveiste populatsiooni hindamine genoomaretusväärtuse alusel”. Suurtes genoomselektsiooni konsortsiumites osalemine ei pruugi olla Eesti osapoolte tegevusest sõltumata võimalik. Siiski on Eesti karjakasvatajatele vajalik saada ülevaade Eestis oleva karja geneetilisest väärtusest. Selleks genotüpiseeriti Eesti esimese aasta lehmikute valim (ca 10% loomadest, 2200 looma) ning saadi selle valimi aretusväärtus Saksa (eesti holšteini tõug) ja Põhjamaade skaalal (eesti punane tõug) nende populatsioonide aretushinnete alusel. Selle järel on võimalik nii karjakasvatajatel üksikuna kui aretuse eestvedajal ETKÜ-l välismaiseid aretusväärtusi seostada paremini siinse keskmisega ning seada edasisi aretuse eesmärke. Tehti selgitav ülevaade rahvusvaheliste aretusväärtuste teisendamisest, samuti on nii pullide kui lehmikute aretusväärtust analüüsivate aruannete osaks selgitavad tabelid, kus on selgitatud aretusväärtuste arvutamist eri riikides ning nende omavahelist võrreldavust. Võrreldes alul planeerituga laiendati analüüsi mõlemale olulisemale tõule, eesti holšteini kõrval analüüsiti ka eesti punase tõu olukorda.
“Eesti piimaveiste populatsiooni hindamine genoomaretusväärtuse alusel” koosnes kolmest osast:
Projekti ühe tööna loodi EPJ andmebaasis looma-andmete hulgas eraldi genoomaretusväärtuste osa ja edaspidi kuvatakse neid programmis Vissuke looma kaardil. Juba genoomhinnatud loomade andmeid värskendatakse kolm korda aastas
Lühike kokkuvõte tulemusestest on leitav EMÜ konverentsi “Terve loom ja tervislik toit 2021” 3-4.03.2021 kogumiku artiklist “Eesti piimaveiste populatsiooni hindamine genoomaretusväärtuste alusel”.
Analüüsist selgub vajadus juurutada farmides ja sellega kaasnevalt ka jõudluskontrollis terviseväärtuste hindamine. Haigusriskide (so haiguste aretusväärtuseid) hindamiseks tuleks talletada andmebaasides ka loomade haiguste ja ravi andmeid. Sinnamaani on loomade genoomiandmete alusel välismaal ülimahukate andmebaaside alusel arvutatud genoomaretusväärtused ainsad võimalused geneetiliste riskide populatsioonipõhise varieeruvuse ja individuaalsete geneetiliste riskide hindamiseks.
Püsivalt registreeritavad andmed võiksid olla:
Kuvada EPJ programmis Vissuke soovitused väärtuste hindamisele, kuna tunnused eri riikides on erinevad.
Eraldi küsimus, kas on vaja ka sisse seada Eesti indeksite (aretusväärtuste) uuendamine, mis võiks toimuda näiteks iga 5 aasta tagant. See on vajalik mitte ainult koostööks vaid tarvilik ka loomakasvatajatele ning aretajatele eri loommaterjali soetamisel ning tulemuste hindamisel.
Projektide tööd tehti Piimaklastri, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu, Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus AS ja Eesti Maaülikooli neljaaastase ühistööna.
Sektori mitmekülgse ekspordivõimekuse kasvatamiseks soovitakse välja arendada kõrge ekspordipotentsiaaliga tõumullikate kasvatamise tootesuund. Eesti piimakari kuulub Euroopa tippu, on hea geneetilise potentsiaaliga ning omab väärtust mitte ainult piimatootmise aspektis vaid kõrgelt hinnatud on ka siinsed tõumullikad. Eestist müüdud mullikate eest on makstud läbi viimaste aastate kõrgemat hinda (1300-1500€), kui Lääne-Euroopa konkurentide loomade eest (900-1000€). Eesmärk on arvestatava eksporditoote teke piimatoodete kõrvale, mis hinnanguliselt võiks tulevikus anda 7 miljonit eurot täiendavat eksporditulu aastas. Karjakasvataja jaoks on iga piimamüügile lisanduv tulu oluline piima hinna kõikumise leevendaja. Ei ole unustatud tasakaalu siinse karjauuendamise vajadusega. Soov on paraneva söötmise, karja tervise, suurema laktatsioonide arvu ja tootmisprotsessis uute aretustehnika võtete kasutamise ühismõju realiseerida paremate majandustulemuste kaudu. Ühine tegevus võimaldaks piimatootmises tegelikult juba täna olemasoleva lisatulu päriselt kokku koguda.
Pikaajaliste tulemuste saamiseks on vaja uute suhete loomist sihtturgudel, olulist koostöö tõhustamist karjakasvatajate vahel ja protsessiinnovatsiooni. Viimane otsib võimalusi, kuidas vähendada Eestis tervikuna vasikate väljaminekut arutledes ühise intensiivsema üleskasvatamise lahenduste võimaluste üle. Seda lahendust kasutavad mitmete riikide, nagu Holland, Ameerika Ühendriigid, karjakasvatajad.
Eksporditurgudele suunatud töös tuleb eraldi vaeva näha turunõuete kõrval ka turuvõimalustega. Erinevalt Eestist puudub mitmetel sobivatel eksporditurgudel kehvemate veevarude ning kehvema söötmispotentsiaali tõttu võimalus samaväärsete piimatootmistulemuste saavutamiseks. Siin on eraldi vaja mõelda ka klientide koolitamisele, et tagada pikaajaline koostöö ning vältida pettumist. Eesti tippkarjast pärit loom võib kehvades tingimustes ikkagi anda ainult 5000 kg aastatoodangut või vähemgi veel. Teisalt tuleb ekspordikoostöö hoidmiseks tagada loomade pakkumine pidevalt, ka kõrge piimahinna tingimustes. Seda saab korraldada ainult ühiselt. Tootesuuna arendamiseks luuakse ühistegevuste mudel koos ärimudeli ja pikaajalise plaaniga. Piimaklastri hinnangul on selle ühistegevuse loogiline eestvedaja karjakasvatajate vajadusteks loodud arenguorganisatsioon ETKÜ.
Innovatsioonitegevus jaguneb kolmeks suuremaks osaks:
Innovatsioonitegevus viidi ellu Piimaklastri, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu, Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus AS ja Eesti Maaülikooli neljaaastase ühistööna.
Puust lüpsikust ja kirnust võimasinani
Piimasaadused on eestlaste toidusedelis tavapäraselt tähtsal kohal, kuid vanasti ei olnud need sugugi igapäevaselt talu toidulaual. 19. sajandil peeti Eesti talus tavaliselt kaht paari-kolme lüpsilehma, kelle keskmine piimatoodang oli 360 kg aastas. Talvel lehmad ei lüpsnud, sest nende talvine toit koosnes vaid õlgedest ja sooheinast ning laudad olid külmad ja pimedad. Suvel, mil lehmad käisid karjamaal, oma tarbeks piima jätkus. Rõõsa piimaga keedeti piimasuppe, talupere jõi tavaliselt hapupiima. Hapupiim oli tooraineks kohupiimale ja kohupiimajuustule ehk sõirale. Piima pealt riisutud hapendatud koorest tehti ka võid, kuid talulauale jõudis see harva.
Piimanõud, nagu muugi talu tarbevara, tehti kuni 19. sajandi lõpuni puidust. Lüpsti enamasti kapa sisse, kust piim kallati lüpsikusse. Lüpsikul oli kandesang ning toru piima kurnamiseks. Kurnati läbi torusse pistetud õlgede, kadakaoksa või ka takutopi. Piim kurnati puupüttidesse (kirnudesse), kus seda hoiti ja hapendati. Koorekirnul oli alumises osas ava, mille kaudu sai mugavamalt petipiima eraldada. 19. sajandi lõpul hakati piima kurnama läbi linase riide, esimesed kurnad olid endiselt puidust. Samal ajal tulid kasutusele ka plekist lüpsikud ja piimajahutusnõud.
Algselt töödeldi või saamiseks hapukoort mehaaniliselt: hõõruti kausis puulusikaga, suurema koguse korral liigutati koorekirnus mända üles-alla. 19. sajandi lõpul hakati kasutama kasti- või tünnikujulisi vändaga võimasinaid, mille sees pöörles tiivik. Need muutusid taludes tavaliseks 20. sajandi alguses. Siis hakati taludesse ostma ka käsitsi ringi aetavaid koorelahutajaid ning võid valmistama ka rõõsast koorest. Talurahva lauale jagus võid siiski endiselt harva, see kujunes rohkem müügikaubaks, viidi püttidesse soolatuna turule.
Mõisamajanduse eeskujul tõi piim tallu jõukust
Kõige ilusamate mõisapreilide kohta rääkis maarahvas, et nad kümblevad piimas ning söövad ainult koort ja võid. Oli see nii või mitte, igal juhul parandas karjamõisate edenemine ka eestlaste elujärge. Karjamõisatesse tekkisid esimesed tõulavad.
Tänu karja parandamisele ja õigele hooldusele suurenes lehmade piimatoodang ning mõisates hakati sisse seadma piimatalitusi. Ühtlasi palgati tööle karja- ja piimamajanduse asjatundjaid välismaalt. Tuntumad olid võimeistrid Taanist ja juustu¬meistrid Šveitsist, kellelt õppisid ametit mõisameiereidesse tööle asunud eestlased. 19. sajandi lõpul tegutses Eestis ligi 200 auru- või hobujõul töötavat, aga ka käsitsitööl põhinevat mõisameiereid, kus olid olemas koorelahutajad ning toodeti põhiliselt võid ja Šveitsi juustu.
Kui 19. sajandi talurahvareform võimaldas maarahval talusid päriseks osta, avastasid talunikud piimas rahaallika. Taludes vähendati veoloomade arvu ja osteti veiseid juurde. Mõisate eeskujul lehmade tõuomadusi parandades pandi alus eesti punase ja eesti mustakirju veisetõu kujundamisele. Lehmi õpiti paremini hooldama ja toitma ning taludki hakkasid rajama koduseid piimatalitusi. Nii kujunes piimakari enne Esimest maailmasõda maal peamiseks sissetulekuallikaks. Kui Eesti vabariik iseseisvuse 1918. aastal välja kuulutas, loodi paremate mõisakarjade baasil riiklikud tõulavad. Osa karju jagati väikepõllupidajatele piimatootmise edendamiseks.
Piimamajandus pani aluse ühistegevusele
Ülemöödunud sajandi lõpp avardas tublisti talunike silmaringi. Ajakirjandus ja põllumeeste seltsid andsid õpetust põllumajanduse, ühistegevuse, kodumajanduse ning rahvuspoliitika ja -kultuuri kohta. Piimakari on eesti talu ja kogu Eesti põllumajanduse alustugi – see arusaam kinnistus siinseis põllupidajais 20. sajandi algul. Peatselt tootis talu juba nii palju piima, et väiketaludel oli otstarbekas piima ümbertöötlemist korraldada ühiselt: küladesse tekkisid eravõivabrikud.
Tehnoloogia arenedes ja piimakoguste suurenedes kujunes välja piima kokkuveo hästikorraldatud võrk: enamus talusid viis oma piima 40-liitristes nõudes hobuvankril meiereisse. Pärast nõukogude korra kohast põllumajanduse kollektiviseerimist ja meiereide natsionaliseerimist jätkus 1950. aastateni piima kokkuvedu traditsioonilisel moel, sest majapidamistes lubati pidada kuni kahte lehma ning piimaraha oli maainimeste oluline lisatuluallikas. Hiljem piima töötlemine kontsentreerus ja selle kokkuveoks pandi käima paakautodega piimaringid. Nüüd tekkis igasse külla oma piimapukk, kust piim autole tõsteti. Piimapukid kujunesid külarahva kogunemispaigaks, see omapärane „piimapukikultuur“ läks ajalukku möödunud sajandi pöördelistel üheksakümnendatel.
Eesti põllumeeste seltside saadikute esimesel kongressil 1899. aastal pandi alus ka piimamajanduse ühistegevusele. Eesti põllumees elas põhimõtte järgi: ise on mees ning ühenduses peitub jõud. Eeskujuna ja tõukejõuna mõjusid Taani ja Soome, aga ka kohalike mõisnike ja erameierite ühisettevõtted. Juba 1897. aastal oli tehtud esimene katse rajada ühispiimatalitus, kuid tsaarivõimud kartsid ühistegelist liikumist poliitilistel põhjustel. Esimene ühispiimatalituse Soome eeskujul valminud põhikiri õnnestus kinnitada alles 1908. aastal Viljandimaa Imavere ühisusel (Imaveres tegutseb tänapäeval Eesti piimandusmuuseum). Üsna varsti oli näha, et seal, kus ühispiimatalitused edukalt töötasid, edenes ka karjakasvatus ning põllumajandus.
Esimene maailmasõda andis piimanduse arengule suure tagasilöögi, kuid pärast sõja lõppu ja Eesti Vabariigi loomist hakkas piimatalituste arv ruttu suurenema. 1934. aastaks rajanes Eesti piimatööstus peaaegu täielikult ühistegevusel.
Või ja juustu eksport
1918. aastal, kui moodustati Eesti Vabariik, oli registreeritud piimatalitusi vaid 97. Nende arv hakkas aga kiiresti suurenema. Iseseisvunud Eesti Vabariigi juhid piimasaaduste väljavedu esialgu ei soosinud, vaid pidasid esmatähtsaks oma rahva toidulauda. Kuid põllumeeste juhtide pealekäimisel tühistati 1921. aastal rasvainete väljaveo keeld. Ühtlasi hakkas riik nõudma piimasaaduste kontrolli, et ekspordiks läheks ainult kõrgekvaliteediline või.
Aastail 1924–1939 moodustas või väljavedu Eesti kaupade koguekspordist umbes veerandi, põllumajandussaaduste ekspordist aga poole. Kaks kolmandikku võist saadeti Inglismaa ja üks kolmandik Saksamaa turule. Juustu eksport nii edukas ei olnud, sest juustutootmine oli juhuslik ning toodang läbi aastate kõikuv.
Eesti Vabariigi lõpuaastail tegutses Eestis 696 piimatööstust, kus töödeldi üle 400 000 tonni piima aastas. Esimene lüpsimasin võeti Eestis kasutusele 1938. aastal.
Pudelipiim ja piimakombinaadid
Eesti jäi ka Nõukogude Liitu kuuludes oluliseks piimandusmaaks, mis hakkas suurlinnu varustama kvaliteetsete piimatoodetega. 1948–1949 toimus põllumajanduse kollektiviseerimine kuid alles 1965. aastal taastus Eestis piimatootmise sõjaeelne tase.
1960. aastate teisest poolest alanud põllumajanduse industrialiseerimisega liideti kolhoosid väga suurteks majanditeks. 1989. aastal oli Eestis 350 sovhoosi ja kolhoosi, lehmi oli 300 000, suurem osa nendest 200–600-pealistes farmides. 1980. aastate keskel oli piima kogutoodang Eestis kõigi aegade suurim, 1987. aastal toodeti 1 290 000 tonni piima. Loomakasvatussaaduste eksport moodustas 1980. aastate lõpus 35–37% kogutoodangust.
Vahetult pärast Teist maailmasõda töödeldi piima veel säilinud arvukates ühistulistes piimatööstustes. 1950. aastatel kogu olemasolev piimatööstus riigistati ning suuremad muudatused algasid 1960. aastatel piimatööstuse ümberstruktureerimise, kontsentreerimise ja spetsialiseerimisega. Järgnenud kolmekümnel aastal ehitati uued linnapiimatoodete tööstused Tallinnas, Tartus, Paides, Pärnus ja Jõhvis, piimapulbritööstused Põlvas, Viljandis ja Saaremaal ning juustutööstus Võrus. Vanad väikesed piimatööstused ja koorejaamad suleti järk-järgult.
Kui 1950. aastal oli Eestis 212 piimatööstust, siis 1980. aastaks oli nende arv (koos tootmistsehhide ja -jaoskondadega) vähenenud 41-le. Nõukogude perioodi lõpuaastatel töödeldi kogu Eestis toodetud piim üheksas piimakombinaadis ning kahes liha- ja piimatootmiskoondises. Lisaks töödeldi piima nende ettevõtete alluvuses olnud 20 tootmistsehhis, 12 tootmisjaoskonnas ja kahes koorejaamas.
Eesti kui oluline piimandusmaa
Eesti taasiseseisvumine 1991. aastal keeras Eesti majanduses täiesti uue lehekülje. Algas nii põllumajanduse kui ka töötleva tööstuse erastamine, mille käigus likvideeriti kolhoosid ja sovhoosid. Iseseisvumisaastate esimesel kümnel aastal langes piima tootmine ja tarbimine drastiliselt. Euroopa Liiduga ühinemise järel sai piimatootmine ja töötlemine Eestis sisse uut hoogu. Ehitati uusi farme, tööstusi, uuendati seadmeid ja tehnoloogiat, turule toodi uusi piimatooteid. Praegu püsib piimatöötlemisüksuste arv Eestis 40 ringis, kusjuures viiele omanikule kuulub 15 töötlemisüksust. Selgelt on eristunud ka väiketootjad, kes on leidnud oma niši, valmistades huvitavaid, eksklusiivsete lisanditega piimatooteid ja traditsioonilisi rahvuslikke tooteid.
Eestlane hindab piimatooteid ja kasutab tänapäeval oma igapäevamenüüs kümne aasta taguse ajaga võrreldes rohkem nii juustu, hapupiimatooteid ja keefiri kui ka jogurtit, rõõska ja hapukoort. Piimatoodete valik meie kauplustes on rikkalikum kui paljudes Euroopa Liidu riikides.
Veisetõud: Eesti maakari
Eesti maakarja aretamise ajalugu ulatub 19. sajandisse. Esimest korda räägiti kohaliku karja parandamise vajadusest juba 1803. aastal. Eesti maakari on kujunenud kohalikust aborigeensest karjast sajandite jooksul, kuid sihipärase aretuse alguseks võib lugeda 1909. aastat, kui Soomes erihariduse saanud Aleksander Lilienblati eestvõttel hakati maakarja lehmi mõõtma ja hindama ning pulle valima sihiteadlikult.
Eesti maakarja tõuraamatut peetakse alates 1914. aastast. Aretustöö paremaks suunamiseks asutati 20. aprillil 1920. aastal Eesti Maakarja Kasvatajate Selts (EK Selts). Aretuse siht oli saada ühevärviline valkjaspunane ja geneetiliselt nudipealine piimakari, kus veised on väikese kuni keskmise raskusega, tugeva kehaehitusega, pika kasutuseaga, suure toodanguga ja piim eriti rasvane. Aretustööks asutati pulliühistud ja -jaamad. 1939. aastal oli Eestis 59 maakarja sugulava. Seltsi suunamisel toimunud sihiteadliku tõuaretustöö tulemused olid märkimisväärsed. Eesti karjakontrolli 1938/1939. aastaraamatu järgi tootis eesti maakarja lehm 100 söötühikuga 4,8 kg piimarasva.
Nõukogude Liidu perioodil jättis tõrjuv hoiak eesti maatõu suhtes maakarja aretajad ilma oma organisatsioonist. 1947. aastal likvideeriti EK Selts ja eesti maatõu aretus jäi teiste tõulavade koordineerida. See oli suur viga, mis jättis eesti maakarja aretustöö pikaks ajaks kiratsema. Maakarja veiste arv vähenes tõu säilimise mõttes kriitilise piirini – 1989. aasta alguseks oli see jõudnud 696-ni. Selleks ajaks oli aga poliitiline olukord Eestis hakanud muutuma ja inimestes kasvas soov aretada oma kodumaist veisetõugu. Nii taasasutati Ain-Ilmar Leesmenti eestvõttel 1989. aastal Eesti Maakarja Kasvatajate Selts ning sellest ajast hakkas maakarja tõuaretustöö elavnema.
2010. aasta 1. jaanuari seisuga on meil puhtatõulisi maakarja veiseid 111 karjas kokku 713, neist 363 lehma. Üheksas karjas on 11 aretuspulli, Kehtna Kunstlikus Seemendusjaamas on saadaval 20 maakarja pulli sperma. Maakarja tõutuumik kuulub 24 tõufarmi, kus on 317 maatõugu lehma. Igal aastal on maakarja esitletud vähemalt kolmel üleriigilisel näitusel ja konkursil, Ülenurme näitusel valitakse maakarja kauneim lehm.
Eesti maakarja geneetilist piimatoodangu võimekust on uuritud kahes söötmiskatses. Põlula katsefarmis lüpsid maakarja lehmad 2000.–2002. aastal juba esimesel laktatsioonil 6000–8500 kg piima. Tulemused on aasta-aastalt paranenud. EK Seltsil on tihe koostöö Eesti Maaülikooli teadlastega. Üks tõu säilitamise viise on embrüote sügavkülmutamine, keda praeguseks on sügavkülmas 103. Eesti maakari on alates 1993. aastast kantud FAO üllitatud ohustatud liikide ja tõugude raamatusse „World Watch List for Domestic Animal Diversity”.
Veisetõud: Eesti holsteini tõug
Eesti tõuaretuse alguseks loetakse 1838. aastat, kui Põhja-Eesti mõisatesse hakati Hollandist importima mustakirjusid hollandi-friisi tõugu veiseid, kes on tänapäeva holsteini tõu eelkäijaks. Hiljem toodi neid veiseid Saksamaalt. Hollandi-friisi tõugu lehmad paistsid toona silma suure piimaanni poolest. Nad olid madalajalgsed, laia kompaktse kehaga ning kaalusid 500 kilogrammi ja enam.
Tänapäeval tuntakse holsteini piimaveistena nii musta- kui ka punasekirjuid veiseid. Holsteini tõust on maailmas kujunenud arvukaim piimatõug. Populaarsuse tagab teistest tõugudest suurem piimatoodang. Holsteini tõu aretamise alguseks Eestis on 1975. aasta, kui vanatüübilist eesti mustakirjut tõugu hakati parandama USAst imporditud pullide spermaga. Praegused holsteini piimaveised on kõrgejalgsemad, nende keha on pikem ja sügavam, kasvanud on lehmade kehamass, mis ulatub täiskasvanud lehmadel üle 700 kilogrammi. Loomad on rahuliku loomuga ja väga hea isuga. 1998. aastal nimetati eesti mustakirju tõug ümber eesti holsteini tõuks. Holsteini tõug sobib pidamiseks nii väiksemates talufarmides kui ka moodsates suurtootmise vabapidamislautades. Holsteinide osatähtsus on viimase paarikümne aastaga suurenenud neljandiku võrra, ulatudes 77%-ni piimaveiste populatsioonist.
Tänapäeval on eesti holsteini tõug tuntud ka väljaspool Eestit. Holsteini tõugu mullikaid on müüdud alates taasiseseisvumisest 1991. aastal Lätti, Leetu, Vene Föderatsiooni, Ukrainasse, Usbekistani, Poola, Hollandisse, Maltale, Hispaaniasse, Rumeeniasse, Moldovasse ja Türki. Eesti holsteini tõu kasuks räägib pikaajaline sihikindel aretustöö, kaasalöömine rahvusvahelise aretusmaterjali kasutamises, hea tõutüüp ning suur piimatoodang. Oluline on ka see, et veised pärinevad nakkushaigustest vabadest ning sobiva karjastruktuuriga piimafarmidest.
Holsteini tõugu lehmade piimatoodang on viimase kümne aastaga oluliselt suurenenud. 2017. aastal oli jõudluskontrollis 67 696 eesti holsteini tõugu lehma, kes lüpsid keskmiselt 9 905 kilogrammi 3,91% rasva- ja 3,37% valgusisaldusega piima. Üle 10 000 kilogrammi lehma kohta aastas toodeti 85 karjas. 2016. aastal saavutati ka 305 päeva toodangu rekord: 19 767 kilogrammi piima ning 1 349 kilogrammi rasva ja valku.
Eesti kauneima holsteini tõugu lehma väljaselgitamiseks korraldatakse iga-aastaseid Vissi konkursse, kus kohtunikena hindavad kandidaate väliseksperdid.
Veisetõud: Eesti punane tõug
Eesti punase veisetõu aretamine algas samal ajal kui Euroopa teiste tõugude aretamine. Tõug kujunes välja enam kui saja-aastase aretustöö tulemusena. Suurt mõju tõu kujunemisele on avaldanud taani punane veisetõug. Eesti punase karja kujundamisel on kasutatud parandavate tõugudena angli, põhjalesvigi ja taani punast piimakarja.
1862. aastal imporditi 21 angli tõugu veist Saksamaalt ja nendest algas mõisates angli tõu puhasaretus. Importpulle hakati kasutama kohaliku tõu parandamiseks ristamise teel. 19. sajandil olid tähtsamad aretajad akadeemik Middendorff ja angli kasvatuse instruktor Sievers. 1885. aastal asutati Balti Karjakasvatajate Ühing ja hakati veiseid märkima tõuraamatusse. Esimene tõuraamat ilmus 1886. aastal „Balti aretuskarja tõuraamatu” nime all. See tõuraamat oli esimene omataoline kogu Venemaal. Pärast seda hakkas tõuaretus palju aktiivsemalt edasi liikuma. Algselt pöörati suurt tähelepanu just piimatoodangule, kusjuures muud tunnused jäid tagaplaanile. 1890. aastate algul hakkas professor Stegmann propageerima tugevama kehaehitusega looma ja seetõttu hakati importima taani punast karja, kes juba tol ajal oli suure kehamassi ja piimajõudlusega.
19. sajandi lõpul hakkas punane veisetõug levima ka talukarjades. Eriti innukas punase tõu propageerija oli Jaan Mägi, kelle arvates sobis angli tõug meie oludesse paremini. Tema eestvedamisel loodi 1919. aastal Eesti Angli Kasvatajate Selts. 1926. aastal andis ta oma töö üle Aksel Mägistele. 1928. aastal nimetas Mägi eesti angli ümber eesti punaseks tõukarjaks ja selts hakkas kandma nime Eesti Punasekarja Tõuselts.
Punane kari on üle elanud mitu tõusu ja mõõna. Juba Esimese maailmasõja ajal hävis palju väärtuslikku tõukarja. Suur tagasilöök tuli taas Teise maailmasõja ajal ja sellele järgnenud kollektiviseerimise käigus. Piimatoodangu taastumine võttis aega, parimad tulemused nõukogude perioodil saavutati aastatel 1985–1990. 1989. aastal oli keskmine piimatoodang lehma kohta 3919 kilogrammi, piima rasvasisaldus 4,07% ja piima valgusisaldus 3,39%. Kõige rohkem (168 053) oli punast tõugu lehmi aastal 1975. Pärast seda on lehmade arv pidevalt vähenenud, olles 2017. aasta lõpuks vaid 14 435.
Uus etapp aretuses algas 1993. aastal, kui taani punase karja aretajad kutsusid angli, leedu punase, läti pruuni ja eesti punase tõu aretajad Taani. Selle kokkusaamise tulemusena loodi Euroopa Punaste Piimatõugude Assotsiatsioon. Peamised rõhuasetused on pandud piima valgusisalduse suurendamisele, loomade tervisele ehk haigusresistentsusele, poegimiskergusele ning tugevatele jalgadele ja sõrgadele. Selles liidus osalemine on andnud eesti punase tõu aretajatele hea võimaluse suhelda Euroopa teiste punaste tõugude aretajatega, hankida soodsatel tingimustel väärtuslikku tõumaterjali ning aidanud eesti punasel veisetõul saada tuntuks kogu Euroopas.
Viimastel aastatel on Eestis saavutatud läbimurre ka lehmade piimatoodangu vallas. Arvukalt on punast tõugu lehmi, kes lüpsavad üle 10 000 kilogrammi piima aastas. Tõu 305 päeva rekord pärineb 2013. aastast, ja on 18 189 kilogrammi. Paljude karjade keskmine piimatoodang lehma kohta aastas ületab 10 000 kilogrammi piiri.
Eesti punast tõugu veis on rahulik ja sõbralik. Tõu tunnusjooneks on punane põhivärvus, mis võib olenevalt eri maade aretusmaterjali kasutamisest varieeruda punaste, punasekirjude ja pruunide toonide vahel (nii tumedad kui ka heledad toonid on lubatud). Must värvus ei ole soovitatav
(koostatud Eesti Piimandusmuuseumi ja Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS materjalide põhjal)
Ilma kahtluseta on piimandussektorile jätkuvalt oluline piima kvaliteet, mis võimaldaks piimatööstustes teha kõrgema lisandväärtusega tooteid. Arvestades, et Eesti piimatootmise maht ületab kaks korda sisemaise tarbimise, on eksporditurgude turunõuded toodetele omakorda sisendiks toorpiimale esitatavatele kvaliteedinõuetele. Oluliseks eelduseks oli kallima toodetegrupi osakaalu so. kauemsäilivate toodete nagu juustud ja pulbritooted kasv tööstuste tooteporfellides, mis omakorda võimaldaks suurendada kvaliteetse piima eest makstavat hinda tootjaile. Kõrgema lisandväärtusega toodete arendamisel on oluline teada, kuidas peaksid muutuma kvaliteedinäidikud, mille kaudu sektor kogu protsessi suunab. Tootja-tööstuse vahelises koostöös on piima hinna määramisel osa toorpiima kvaliteedinäidikutel. Näitaja taseme muutmiseks või uute näidikute kasutuselevõtuks on vaja teada, mismoodi peaks muutuma tööprotsess ühe või teise osalise juures, samuti hinnata uue näidiku juurutamiseks vajalikke kulutusi.
Projekti tööd olid jaotatud neljaks osaks:
Perioodil mai 2019 kuni aprill 2020 analüüsiti Piimaklastri tellimusel varutava toorpiima kvaliteeti neljas Eesti piimatööstuses. Kokku analüüsiti sel perioodil 477 piimaproovi, mis võeti samaaegselt kõigis piimatööstustes. .
Uuritud näidikud olid:
Piima rasva- ja valgusisalduse osas vastas proovide mediaan üsna täpselt Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS-i (EPJ) kontroll-lüpside keskmisele. Võetud proovide keskmine rasvasisaldus oli 3,89% (EPJ kontroll-lüpside keskmine samal ajal 3,91%) ja keskmine valgusisaldus 3,40% (EPJ keskmine 3,41%). Piimatööstuste lõikes olid kokku ostetud piima rasva- ja valgusisaldused siiski statistiliselt oluliselt erinevad ulatudes rasvasisalduse puhul 3,83%-st 3,95%-ni ja valgusisalduse puhul 3,36%-st 3,45%-ni. Seejuures olid valgu- ja rasvasisaldus omavahel seotud, st tööstustes, mille kokku ostetud piim olu kõrgema rasvasisaldusega, oli kõrgem ka valgusisaldus.
Analüüsi käigus leiti ka, millised oleksid olnud piimarasva ja –valgu hinnad kui Eestis oleks sel perioodil makstud piima kokkuostul rasva- ja valgusisaldusel põhineva hinnamudeli alusel. Analüüsi eeldus oli, et rasva- ja valgupõhine piima kokkustuhind on võrdne Eesti statistilise keskmise kokkuostuhinnaga. Sel juhul oleks 1 kg piimarasva hinnaks olnud 3,36 eurot ja 1 kg piimavalgu hinnaks 5,18 eurot. Nende hindade põhjal leiti nelja projektis osalenud piimatööstuse teoreetilised piima rasva- ja valgusisaldusel põhinevad kokkuostuhinnad, mis jäid vahemikku 302,9-310,6 eurot/tonn. Seega oli arvutuslik kokkuostuhindade erinevus 7,7 eurot tonni piima kohta, mis moodustab 2,5% Eesti tolle perioodi keskmisest. Antud tulemused viitavad sellele, et madalama rasva-ja valgusisaldusega piima ostvatel piimatööstustel on keerulisem maksta Eesti keskmist või sellest kõrgemat piima kokkuostuhinda, samal ajal kui kõrgema rasva- ja valgusisaldusega piima ostvate tööstuste jaoks on kasulik osta piima Eesti keskmise hinnaga või sellest odavamalt.
Piimaproovide analüüsitulemused andsid kinnitust sellest, et piima laapumist iseloomustavate kvaliteedinäitajatega on olukord hea. Piima laapumise aeg (RCT) peaks olema pikem kui 8 minutit. 2,7% analüüsitud proovidest oli laapumisaeg lühem kui 8 minutit. Ühes projektis osalenud ettevõttes laapus 8 minutist kiiremini 7,0% proovidest. Kalgendi maksimaalne tugevus 30 minutit pärast laapensüümi lisamist (E30) peaks olema vähemalt 20 mm. Kõikide võetud proovide puhul oli see nõue täidetud ning ka ettevõtete vahel ei esinenud selle näitaja osas olulisi erinevusi. Keskmiselt kulus kalgendi tugevuse 20 mm (K20) saavutamiseks 3,9 minutit. Kalgendi maksimaalne tugevus (Emax) peaks olema vähemalt 30 mm. Sellele tingimusele ei vastanud 0,4% analüüsitud proovidest, st aasta jooksul esines kahes projektis osalenud ettevõttes üks selline proov.
Määrusega „Toorpiima kvaliteediklasside nõuded, toorpiima koostisosade ja kvaliteedi määramise meetodid ja kord ning toorpiima koostisosade ja kvaliteedi näitajate analüüsimiseks volitatud laboratooriumile esitatavad nõuded“ on Eestis kehtestatud järgmised piima kvaliteediklassid:
| Kvaliteediklass | Kirjeldus | Mikroorganismide arv ml-s | Somaatiliste rakkude arv ml-s |
| Eliit | Väga hea kvaliteet | ≤ 50 000 | ≤ 300 000 |
| Kõrgem | Hea kvaliteet | ≤ 100 000 | ≤ 400 000 |
| I | Rahuldav kvaliteet | ≤ 200 000 | ≤ 600 000 |
| II | Mitterahuldav kvaliteet | > 200 000 | > 600 000 |
Aasta jooksul analüüsitud proovide tulemusena selgus, et 61,4% proovide puhul oli mikroorganismide arv ml-s ≤50 000, st selle näitaja poolest oli tegu Eliit klassi piimaga. Kõrgema sordi piima lävendile vastas 15,1% proovidest, I sorti kuulus mikroorganismide üldarvu poolest 8,8% proovidest ja II sorti 14,7% proovidest. Piimatööstuste lõikes olid proovide keskmised küllaltki erinevad. Mikroorganismide üldarvu poolest Eliit klassi tingimustele vastavate proovide osakaal ulatus 55%-st 71%-ni.
Kui võrrelda käesoleva uuringu analüüside tulemusi Taani 2019. aasta keskmisega, siis Taanis oli 97,1% piimast mikroorganismide üldarv alla 50 000. Eestis oli vastav näitaja 61,4%. Seega on selle näitaja osas Taani ja Eesti erinevused küllaltki suured ning ette ruttavalt võibki öelda, et Eesti piima kvaliteedi kõige suurem parendamisruum on just mikroorganismide sisalduse vähendamise osas.
Psühhotroofsete mikroorganismide arvu osas ei ole Eestis riiklikult kvaliteediklasse kehtestatud. Piimahügieeni ja piimatoodete tehnoloogia asjatundjate hinnangul võiks ühes ml piimas nende arv jääda alla 10 000. Sellele tingimusele vastas 68% aasta jooksul võetud proovidest. Projektis osalenud piimatööstuste lõikes varieerus sellele tingimusele vastavate proovide arv 64%-st 74%-ni. Oluline näitaja on ka psühhotroofsete mikroorganismide suhe mikroorganismide üldarvu. Psühhotroofsete mikroorganismide osakaal võiks olla alla 50%. Sellele tingimusele vastas 81% analüüsitud proovidest ning piimatööstuste lõikes varieerus selliste proovide osakaal 77%-st 85%-ni.
Ka termofiilsete mikroorganismide arvu osas puuduvad riiklikud kvaliteediklassid. Ekspertide hinnangul võiks nende sisaldus jääda alla 100 ml piima kohta. Sellele tingimusele vastas 97% analüüsitud proovidest ning piimatööstuste lõikes siin suuri erinevusi ei olnud.
Võihappebakterite ehk Chloridium spp spooride arv võiks projektis osalenud piimatööstuste hinnangul olla maksimaalselt 2. 82,8% analüüsitud proovides oli see näitaja ≤1.
Somaatiliste rakkude arvu analüüsidest ilmnes, et piimatööstustest võetud proovide keskmine somaatiliste rakkude arv ühes ml piimas oli 201 000. See on 18,5% madalam sama perioodi jõudluskontrolli kontroll-lüpside keskmisest. Erinevuse põhjuseks on asjaolu, et kontroll-lüpside keskmine sisaldab ka ravitavate loomade piima, samal ajal kui piimatööstustele piimakeeluajal olevate lehmade piima ei tarnita. Seega on piimatööstustele tarnitava piima somaatiliste rakkude arv märkimisväärselt madalam kui jõudluskontrolli statistilise keskmise põhjal võiks arvata. Projektis osalenud piimatööstuste lõikes varieerus somaatiliste rakkude arvu keskmine vahemikus 186 200-211 000. Alla 200 000 väärtusega proovide osakaal oli 53,6% ning riiklikult kehtestatud Eliit klassi tingimustele vastas 94,9% proovidest. Piimatööstuste lõikes varieerus alla 200 000 somaatilise raku ml kohta sisaldavate proovide osakaal 44,3%-st 69,6%-ni. Alla 300 000 somaatilise raku ml kohta sisaldavate proovide osakaalude jaotus piimatööstuste lõikes oli ühtlasem, ulatudes 89,8%-st 97,4%-ni.
Kui võrrelda käesoleva uuringu tulemusi Taani 2019. aasta keskmistega, siis alla 200 000 somaatilist rakku ml kohta sisaldava piima osakaal oli Taanis 48,0% ja käesoleva uuringu analüüsitud proovide seas 53,6%. Alla 300 000 somaatilist rakku ml kohta sisaldas Taanis 87,0% piimast, käesolevas uuringus 94,9% proovidest. Seega võib nentida, et somaatiliste rakkude sisalduse poolest on Eesti piim Taani piimaga täiesti võrreldav ja võimalik, et isegi mõnevõrra parem.
Käesoleva innovatsioonitegevuse raames töötati välja ka visioon piima kvaliteedinäidikute uutest lävenditest. See sisaldab küll ka teisi näitajaid, kuid käesolevas kokkuvõttes on võrreldavuse huvides järgnevalt ära toodud vaid lävendid mikroorganismide ja somaatiliste rakkude arvu osas.
| Kvaliteediklass | Kirjeldus | Mikroorganismide arv ml-s | Somaatiliste rakkude arv ml-s |
| Eliit | Väga hea kvaliteet | ≤ 20 000 | ≤ 200 000 |
| Kõrgem | Hea kvaliteet | ≤ 50 000 | ≤ 300 000 |
| I | Rahuldav kvaliteet | ≤ 100 000 | ≤ 500 000 |
| II | Mitterahuldav kvaliteet | > 100 000 | > 500 000 |
Käesoleva uuringu tulemused võimaldavad analüüsida ka seda, kuidas muutuks piimaproovide jaotus välja pakutud uute kvaliteediklasside vahel. Samuti on võimalik rakendada täiendavaid kriteeriume laapumist ja mikroorganismide sisaldust iseloomustavate näitajatena (piima laapumise aeg ≥8 min, Emax≥30 mm, psühhotroofsete mikroorganismide arv ≤100 000, psühhotroofsete mikroorganismide osakaal mikroorganismide ülsarvust ≤50%).
Nn uue Eliit klassi tingimustele vastas 25,4% analüüsitud proovidest. Koos täiendavate kriteeriumitega Eliit klassi (tinglikult Eliit+) tingimustele vastas 21,7% proovidest. Uue Kõrgema sordi tingimustele vastas 33,8% proovidest, Kõrgem+ sordi tingimustele 28,0% proovidest. Uue I sordi tingimustele vastas 17,7% proovidest, I sort+ tingimustele vastas 9,1% proovidest. 23,1% proovidest vastas uue II sordi tingimustele, uue II sort+ tingimustele vastas 6,1% proovidest. Kokku ei vastanud täiendavatele kriteeriumitele 35,2% proovidest, kusjuures probleemseks näitajaks oli just psühhotroofsete mikroorganismide arv ja osakaal.
Seega ilmnes, et täiendavad kvaliteedinäitajad omavad suuremat selekteerivat mõju madalamates kvaliteediklassides ja väiksemat selekteerivat mõju Eliit klassis. Seega on uued Eliit ja Kõrgema sordi tingimused juba ainult mikroorganismide üldarvu ja somaatiliste rakkude arvu kriteeriumide näol üsna hästi selekteerivad, mistõttu täiendavate kvaliteedinäitajate lausalisel määramisel poleks väga suurt mõju. See ei tähenda aga seda, et neid näitajaid ei peaks valikuliselt seirama.
Piima kvaliteediklasside visiooni rakendamise eeltingimuseks on, et sellest peaks tõusma nii piima tootjatele kui piimatööstustele majanduslikku kasu. Lihtsustatud öeldes on eelduseks, et kvaliteetsemast piimast saab toota rohkem kvaliteetsemaid ning kõrgema hinnaga piimatooteid. Piima kvaliteedi majandusliku väärtuse hindamiseks viidi läbi mudelarvutus, mis põhines mitmel lihtsustaval eeldusel.
Eeldati, et välja pakutud uue Eliit+ sordi tingimustele vastava piima osakaal (kogus) piirab kauem valmivate juustude valmistamist; et kauem valmivad juustud on keskmiselt kolmandiku võrra kõrgema hinnaga kui ülejäänud juustud; et Eliit+ sordi tingimustele vastavast piimast on juustu väljatulek 1% parem. Need tingimused lisati varem piima rasva- ja valgusisalduse majandusliku väärtuse leidmiseks kasutatud mudelile. Mudel seadistati nii, et see annaks algse lahendina 2020. aastal tegelikult Eestis toodetud piimatoodete kogused. Eliit+ sordi piima osakaaluks seati algselt 22% ja 2020. aasta keskmiseks kokkuostuhinnaks määrati 293 eurot/tonn. Piimatoodete hinnad saadi Eesti Konjunktuuriinstituudi ja Statistikaameti väliskaubanduse andmetest. Mudelarvutuses ei võetud arvesse juustu pikema valmismisaja ja ladustamisega seotud käibekapitali vajadust ja kulu. Küsimus, millele vastust otsiti oli: kui suurendada Eliit+ piima osakaalu, siis mil määral suureneb piimatööstuste toodangu väärtus ja võimalik makstav piima kokkuostuhind.
Mudelarvutuse tulemusena selgus, et iga täiendav 2 protsendipunkti kõrgem Eliit+ piima osakaal suurendaks piimatööstuste toodangu väärtust 2,7 eurot ühe tonni töödeldud piima kohta. Kui Eliit+ piima osakaal on 22% ja kui Kõrgema, I ja II sordi piima keskmine kokkuostuhind oleks 290 eurot, siis Eliit+ piima hind võiks olla 12 eurot tonni kohta kõrgem.
Kontrollimiseks võrreldi mudelarvutuse tulemusi ka Taani Arla kasutatava kokkuostuhinna mudeliga. Arla mudeli järgi annaks somaatiliste rakkude arv alla 200 000 piima hinnalise 6,4 eurot tonni kohta ning bakterite üldarv alla 60 000 annaks samuti 6,4 eurot tonni piima kohta hinnalisa. Kokku oleks hinnalise 12,8 eurot tonni kohta. Seejuures tuleb aga märkida ka seda, et Arla mudelis rakenduvad hinna vähendused kui somaatiliste rakkude arv ületab 300 000 ja bakterite üldarv ületab 240 000. Lisaks makstakse Arla mudelis kvaliteediprogrammis osalemise eest preemiat 5 eurot tonni piima kohta.
Seega leidis kinnitust eeldus, et suurem Eliit+ sordi piima osakaal võimaldaks suurendada ka piimatööstuste toodangu väärtust ja seega luua eeldusi piima kokkuostuhinna suurendamiseks Eestis. Seejuures tuleks iga piimatööstuse puhul arvutused siiski ka eraldi läbi teha, kuna piimatööstuste toodete portfellid erinevad, ja nagu näitasid aasta jooksul kogutud proovide analüüsi tulemused, erinevad tööstuste lõikes ka kokku ostetud piima kvaliteedinäitajad.
Analüüsi põhjal saab järeldada, et piima laapumisnäitajatega Eestis suuri probleeme ei ole. Kvaliteediprobleeme võib tekkida mikroorganismidest ja psühhotroofsetest mikroorganismidest. Need avalduvad peamiselt toodete väiksema väljatulekuna, maitsevigadena ning toodete lühenenud säilivusaja näol. Samas sõltub nende mõju piimatoodetele ka vastava tööstuse tehnoloogiast. Tööstustes, kus kasutatakse ühe- või kahekordset baktofuugimist on piimatoodete kvaliteediprobleeme vähem, samas tekib baktofuugimise käigus teatud toorpiima kadu.
Kui rakendada piima kvaliteediklasside visioon, siis nn uus Eliit klass jagaks senise Eliit-piima umbes pooleks: Eliidiks ja Kõrgemaks sordiks. Uuringu käigus analüüsitud täiendavad kvaliteedinäidikud mõjutaksid kõige enam visioonis pakutud uut I ja II sordi piima, st selle sees on probleemse piima osakaal suurim. Täiendavatest näitajatest suurima mõjuga on psühhotroofsete mikroorganismide arv ja osakaal. Et Eesti piimandus saaks piima ja piimatoodete kvaliteedi osas teha arenguhüppe on vaja uuendada ka kvaliteedinäitajaid ja kvaliteediklasside lävendeid. Oluline on ka piima kvaliteedinäitajate osas piima kokkuostuhinnna mudelite üle vaatamine ja nende läbipaistvuse suurendamine. Täiendavate keerukate kvaliteedinäitajate kokkuostuhinna mudelisse lisamise alternatiiv võiks olla lisamakse piimahügieeni (või piima kvaliteedi) programmis osalemise ja nõuete täitmise eest. Oluline on, et kvaliteedinäitajate uuendamine ja kokkuostuhinna mudeli uuendamine käiks käsikäes.
Uus Eliit+ võiks läbi juustupiima arvutatult olla 10-12 eurot/t kõrgema hinnaga kui ülejäänud klassid, kuid kvaliteedinorm peaks tööstuse tasandil sõltuma tootest, mida tehakse ja tööstuse enda tehnoloogiast (baktofuugimine). Teisalt ei ole piimatööstustel võimalik eraldada kõrgema ja madalama kvaliteediga toorpiima. Piimatooteid valmistatakse erinevate piimafarmide toorpiima segust, kus avaldubki oluline koostöövajadus piimakvaliteedi alal. On olemas väga eeskujulike tulemustega farmid ja nende kõrval ka veidi kehvemad. Seetõttu eeldab kvaliteedi tõus just erinevate farmide toorpiima segu kvaliteedi tõusu, st on vaja jõuda olukorrani, kus suurem osa Eesti piimafarmidest kuulub kvaliteeditaseme ülemisse otsa.
Parendustegevused piima kvaliteedi suurendamiseks tuleb teha looma ja farmi tasemel. Äärmiselt oluline on põhisööda, st silo kvaliteet, kuna sellest sõltub võihappebakterite osakaal, mis võivad rikkuda piimatoodete maitseomadusi ja säilivust. Lisaks piima kokkuostuhinnna mudelite uuendamisele, mis motiveeriksid kõrgema kvaliteediga piima tootmist on vaja praktilist tuge farmidele: piimahügieeni alast nõustamisprogrammi ja vajadusel ka piimahügieeni parendavate investeeringute toetamist. Nende programmide ja investeeringute tegemisel on oluline riigi poolne tugi.
Innovatsioonitegevus viidi ellu Piimaklastri, BioCC OÜ ja Eesti Maaülikooli nelja-aastase ühistööna. Pikemad alalõigud on eri veebilehtedel.
Terviseandmete kogumise rakendamine on oluline samm täppispidamise tehnoloogiate arenduses. Veiste terviseandmete põhjal saab teha järeldusi nii looma, karja kui ka kogu piimandussektori kohta (suurandmed). Väga suurt tulevikupotentsiaali omab tekkiv suurandmete süsteem, kus üksikloomade terviseandmete ülekandmine ning automaatne töötlemine võimaldab sisuliselt tekitada veise elektroonilise tervisepassi. Teise faasi rakendustena saab siin välja tuua nii automaatset karja- ja populatsioonipõhist info haldamist kui ka interaktsioone juba eelpool nimetatud erasektori organisatsioonidega kui ametkondadega (e-PRIA; Veterinaarjärelevalve, Jõudluskontroll jt). Sellest tekkiv kokkuhoid ning andmete ühendamisest/vahetamisest tekkivad uued ärivõimalused on kindlasti mõõdetavad miljonite eurodega, rääkimata lahenduse pakkumisest olukorras, kus mõni asi jääb lihtsalt tööjõupuuduses tegemata. Süvenevat tööjõupuuduse leevendamiseks võiks abi pakkuda laiem digitaalsete lahenduste kasutuselevõtt. Piimaklaster seob selles projektis kokku valdkonna arengusoovid, infotehnoloogia, inseneride ning veterinaaride oskused uue lahenduse väljatöötamiseks.
Innovatsioonitegevuse ülesandeks oli luua:
Projekti käigus planeeritud tegevused on ellu viidud. On loodud:
Uudse seadmestiku tõhusus hinnatakse pikajalise kliinilise uuringu loomkatsetes. Vt Terviseandmete automaatse kogumise lahenduse tõhususe hindamine (T2)
Innovatsioonitegevus viidi ellu Piimaklastri ja Celvia CC AS kaheaastase ühistööna.
5. novembril käivitati digitaliseeritud loomade utiliseerimisahela teenus. Esmakordselt saab loomakasvatuse andmeid taaskasutada, ilma et neid oleks vaja uuesti sisse tippida.…
30. oktoobril kuulutati välja EPKK ja Maalehe poolt korraldatud konkursi “Aasta põllumees 2024” võitja. Selleks on Muuga ja Laekvere põllumajanduse…
10. oktoobri saate Digitark vestlusringis analüüsiti põllumajanduse praktilise digitaliseerimise kogemusi. Sarnaselt teiste digitaliseerimise õppetundidega on suur tähtsus ettevalmistuse käigus leida…
4. oktoobril 2024.a. anti Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis toimunud konverentsil „Põllumees kui tippjuht“ välja 12. põllumajandussektori tippjuhi tiitel. 2024.a. on…
27.09.2022 korraldab Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda teise konverentsi sarjast „Digipööre Eesti põllumajanduses“. Seekord toimub konverents Tartus, Eesti Maaülikooli aulas. Täpsem info on…
Soovides kiirendada tootearendusprojekti WISECOW, osales Piimaklastri arendusmeeskond edukalt Tehnopoli korraldatud tehis-intellekti projektide (AI, artificial inteligence) arendusmaratonil ning sai täiendava rahastuse.…
11.11.2021 toimus Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja poolt korraldatud esimene konverents „Digipööre Eesti põllumajanduses“. Piimaklastril oli hea meel anda oma panus olulisse teemasse. …
Rakveres 3.oktoobril 2018.a. toimunud Piimafoorum 2018 keskendus sellel aastal suurema lisandväärtuse loomisele piimasektoris. Sellel korral tutvustasid oma vahetulemusi kaks Piimaklastri…
17. – 18. oktoobril 2018.a. korraldas Euroopa Põllumajanduse ja Maaeluarengu Peadirektoraat (DG AGRI) Itaalias Spoletos seminari, et arutada Euroopa Innovatsioonipartnerluse…
14. septembril 2018.a avati pidulikult uus laut 500 lehmale ja kolm uut lägahoidlat. Selle investeeringuga soovitab ettevõte kasvatada lehmade arvu…
19.06.18 otsusega sai Piimaklastri Mastiidi varajase avastamise biosensori arenduse II faas rohelise tule. Piimaklaster MTÜ tellimusel töötati 2017. a. välja…
23.05.2018.a. avati pidulikult Väike-Maarja vallas asuv Vao Agro 476-kohalise kaasaegne vabapidamisega noorloomalaut ja uus laohoone. Moodsat lauta iseloomustavad LED valgustid…
23.01.2018 sõlmiti esimene piiriülese koostöö leping Euroopa Innovatsioonipartnerluse (EIP) töörühmade ajaloos. Piimaklastri juhitav EIP- töörühm Eestist ja Oulu Ülikooli juhitav…
EKSPORT