Piim – erakordne oma lihtsuses

Puust lüpsikust ja kirnust võimasinani

Piimasaadused on eestlaste toidusedelis tavapäraselt tähtsal kohal, kuid vanasti ei olnud need sugugi igapäevaselt talu toidulaual. 19. sajandil peeti Eesti talus tavaliselt kaht paari-kolme lüpsilehma, kelle keskmine piimatoodang oli 360 kg aastas. Talvel lehmad ei lüpsnud, sest nende talvine toit koosnes vaid õlgedest ja sooheinast ning laudad olid külmad ja pimedad. Suvel, mil lehmad käisid karjamaal, oma tarbeks piima jätkus. Rõõsa piimaga keedeti piimasuppe, talupere jõi tavaliselt hapupiima. Hapupiim oli tooraineks kohupiimale ja kohupiimajuustule ehk sõirale. Piima pealt riisutud hapendatud koorest tehti ka võid, kuid talulauale jõudis see harva.
Piimanõud, nagu muugi talu tarbevara, tehti kuni 19. sajandi lõpuni puidust. Lüpsti enamasti kapa sisse, kust piim kallati lüpsikusse. Lüpsikul oli kandesang ning toru piima kurnamiseks. Kurnati läbi torusse pistetud õlgede, kadakaoksa või ka takutopi. Piim kurnati puupüttidesse (kirnudesse), kus seda hoiti ja hapendati. Koorekirnul oli alumises osas ava, mille kaudu sai mugavamalt petipiima eraldada. 19. sajandi lõpul hakati piima kurnama läbi linase riide, esimesed kurnad olid endiselt puidust. Samal ajal tulid kasutusele ka plekist lüpsikud ja piimajahutusnõud.
Algselt töödeldi või saamiseks hapukoort mehaaniliselt: hõõruti kausis puulusikaga, suurema koguse korral liigutati koorekirnus mända üles-alla. 19. sajandi lõpul hakati kasutama kasti- või tünnikujulisi vändaga võimasinaid, mille sees pöörles tiivik. Need muutusid taludes tavaliseks 20. sajandi alguses. Siis hakati taludesse ostma ka käsitsi ringi aetavaid koorelahutajaid ning võid valmistama ka rõõsast koorest. Talurahva lauale jagus võid siiski endiselt harva, see kujunes rohkem müügikaubaks, viidi püttidesse soolatuna turule.

Mõisamajanduse eeskujul tõi piim tallu jõukust
Kõige ilusamate mõisapreilide kohta rääkis maarahvas, et nad kümblevad piimas ning söövad ainult koort ja võid. Oli see nii või mitte, igal juhul parandas karjamõisate edenemine ka eestlaste elujärge. Karjamõisatesse tekkisid esimesed tõulavad.
Tänu karja parandamisele ja õigele hooldusele suurenes lehmade piimatoodang ning mõisates hakati sisse seadma piimatalitusi. Ühtlasi palgati tööle karja- ja piimamajanduse asjatundjaid välismaalt. Tuntumad olid võimeistrid Taanist ja juustu¬meistrid Šveitsist, kellelt õppisid ametit mõisameiereidesse tööle asunud eestlased. 19. sajandi lõpul tegutses Eestis ligi 200 auru- või hobujõul töötavat, aga ka käsitsitööl põhinevat mõisameiereid, kus olid olemas koorelahutajad ning toodeti põhiliselt võid ja Šveitsi juustu.
Kui 19. sajandi talurahvareform võimaldas maarahval talusid päriseks osta, avastasid talunikud piimas rahaallika. Taludes vähendati veoloomade arvu ja osteti veiseid juurde. Mõisate eeskujul lehmade tõuomadusi parandades pandi alus eesti punase ja eesti mustakirju veisetõu kujundamisele. Lehmi õpiti paremini hooldama ja toitma ning taludki hakkasid rajama koduseid piimatalitusi. Nii kujunes piimakari enne Esimest maailmasõda maal peamiseks sissetulekuallikaks. Kui Eesti vabariik iseseisvuse 1918. aastal välja kuulutas, loodi paremate mõisakarjade baasil riiklikud tõulavad. Osa karju jagati väikepõllupidajatele piimatootmise edendamiseks.

Piimamajandus pani aluse ühistegevusele
Ülemöödunud sajandi lõpp avardas tublisti talunike silmaringi. Ajakirjandus ja põllumeeste seltsid andsid õpetust põllumajanduse, ühistegevuse, kodumajanduse ning rahvuspoliitika ja -kultuuri kohta. Piimakari on eesti talu ja kogu Eesti põllumajanduse alustugi – see arusaam kinnistus siinseis põllupidajais 20. sajandi algul. Peatselt tootis talu juba nii palju piima, et väiketaludel oli otstarbekas piima ümbertöötlemist korraldada ühiselt: küladesse tekkisid eravõivabrikud.
Tehnoloogia arenedes ja piimakoguste suurenedes kujunes välja piima kokkuveo hästikorraldatud võrk: enamus talusid viis oma piima 40-liitristes nõudes hobuvankril meiereisse. Pärast nõukogude korra kohast põllumajanduse kollektiviseerimist ja meiereide natsionaliseerimist jätkus 1950. aastateni piima kokkuvedu traditsioonilisel moel, sest majapidamistes lubati pidada kuni kahte lehma ning piimaraha oli maainimeste oluline lisatuluallikas. Hiljem piima töötlemine kontsentreerus ja selle kokkuveoks pandi käima paakautodega piimaringid. Nüüd tekkis igasse külla oma piimapukk, kust piim autole tõsteti. Piimapukid kujunesid külarahva kogunemispaigaks, see omapärane „piimapukikultuur“ läks ajalukku möödunud sajandi pöördelistel üheksakümnendatel.
Eesti põllumeeste seltside saadikute esimesel kongressil 1899. aastal pandi alus ka piimamajanduse ühistegevusele. Eesti põllumees elas põhimõtte järgi: ise on mees ning ühenduses peitub jõud. Eeskujuna ja tõukejõuna mõjusid Taani ja Soome, aga ka kohalike mõisnike ja erameierite ühisettevõtted. Juba 1897. aastal oli tehtud esimene katse rajada ühispiimatalitus, kuid tsaarivõimud kartsid ühistegelist liikumist poliitilistel põhjustel. Esimene ühispiimatalituse Soome eeskujul valminud põhikiri õnnestus kinnitada alles 1908. aastal Viljandimaa Imavere ühisusel (Imaveres tegutseb tänapäeval Eesti piimandusmuuseum). Üsna varsti oli näha, et seal, kus ühispiimatalitused edukalt töötasid, edenes ka karjakasvatus ning põllumajandus.
Esimene maailmasõda andis piimanduse arengule suure tagasilöögi, kuid pärast sõja lõppu ja Eesti Vabariigi loomist hakkas piimatalituste arv ruttu suurenema. 1934. aastaks rajanes Eesti piimatööstus peaaegu täielikult ühistegevusel.

Või ja juustu eksport
1918. aastal, kui moodustati Eesti Vabariik, oli registreeritud piimatalitusi vaid 97. Nende arv hakkas aga kiiresti suurenema. Iseseisvunud Eesti Vabariigi juhid piimasaaduste väljavedu esialgu ei soosinud, vaid pidasid esmatähtsaks oma rahva toidulauda. Kuid põllumeeste juhtide pealekäimisel tühistati 1921. aastal rasvainete väljaveo keeld. Ühtlasi hakkas riik nõudma piimasaaduste kontrolli, et ekspordiks läheks ainult kõrgekvaliteediline või.
Aastail 1924–1939 moodustas või väljavedu Eesti kaupade koguekspordist umbes veerandi, põllumajandussaaduste ekspordist aga poole. Kaks kolmandikku võist saadeti Inglismaa ja üks kolmandik Saksamaa turule. Juustu eksport nii edukas ei olnud, sest juustutootmine oli juhuslik ning toodang läbi aastate kõikuv.
Eesti Vabariigi lõpuaastail tegutses Eestis 696 piimatööstust, kus töödeldi üle 400 000 tonni piima aastas. Esimene lüpsimasin võeti Eestis kasutusele 1938. aastal.
Pudelipiim ja piimakombinaadid
Eesti jäi ka Nõukogude Liitu kuuludes oluliseks piimandusmaaks, mis hakkas suurlinnu varustama kvaliteetsete piimatoodetega. 1948–1949 toimus põllumajanduse kollektiviseerimine kuid alles 1965. aastal taastus Eestis piimatootmise sõjaeelne tase.
1960. aastate teisest poolest alanud põllumajanduse industrialiseerimisega liideti kolhoosid väga suurteks majanditeks. 1989. aastal oli Eestis 350 sovhoosi ja kolhoosi, lehmi oli 300 000, suurem osa nendest 200–600-pealistes farmides. 1980. aastate keskel oli piima kogutoodang Eestis kõigi aegade suurim, 1987. aastal toodeti 1 290 000 tonni piima. Loomakasvatussaaduste eksport moodustas 1980. aastate lõpus 35–37% kogutoodangust.
Vahetult pärast Teist maailmasõda töödeldi piima veel säilinud arvukates ühistulistes piimatööstustes. 1950. aastatel kogu olemasolev piimatööstus riigistati ning suuremad muudatused algasid 1960. aastatel piimatööstuse ümberstruktureerimise, kontsentreerimise ja spetsialiseerimisega. Järgnenud kolmekümnel aastal ehitati uued linnapiimatoodete tööstused Tallinnas, Tartus, Paides, Pärnus ja Jõhvis, piimapulbritööstused Põlvas, Viljandis ja Saaremaal ning juustutööstus Võrus. Vanad väikesed piimatööstused ja koorejaamad suleti järk-järgult.
Kui 1950. aastal oli Eestis 212 piimatööstust, siis 1980. aastaks oli nende arv (koos tootmistsehhide ja -jaoskondadega) vähenenud 41-le. Nõukogude perioodi lõpuaastatel töödeldi kogu Eestis toodetud piim üheksas piimakombinaadis ning kahes liha- ja piimatootmiskoondises. Lisaks töödeldi piima nende ettevõtete alluvuses olnud 20 tootmistsehhis, 12 tootmisjaoskonnas ja kahes koorejaamas.

Eesti kui oluline piimandusmaa
Eesti taasiseseisvumine 1991. aastal keeras Eesti majanduses täiesti uue lehekülje. Algas nii põllumajanduse kui ka töötleva tööstuse erastamine, mille käigus likvideeriti kolhoosid ja sovhoosid. Iseseisvumisaastate esimesel kümnel aastal langes piima tootmine ja tarbimine drastiliselt. Euroopa Liiduga ühinemise järel sai piimatootmine ja töötlemine Eestis sisse uut hoogu. Ehitati uusi farme, tööstusi, uuendati seadmeid ja tehnoloogiat, turule toodi uusi piimatooteid. Praegu püsib piimatöötlemisüksuste arv Eestis 40 ringis, kusjuures viiele omanikule kuulub 15 töötlemisüksust. Selgelt on eristunud ka väiketootjad, kes on leidnud oma niši, valmistades huvitavaid, eksklusiivsete lisanditega piimatooteid ja traditsioonilisi rahvuslikke tooteid.
Eestlane hindab piimatooteid ja kasutab tänapäeval oma igapäevamenüüs kümne aasta taguse ajaga võrreldes rohkem nii juustu, hapupiimatooteid ja keefiri kui ka jogurtit, rõõska ja hapukoort. Piimatoodete valik meie kauplustes on rikkalikum kui paljudes Euroopa Liidu riikides.

Veisetõud: Eesti maakari
Eesti maakarja aretamise ajalugu ulatub 19. sajandisse. Esimest korda räägiti kohaliku karja parandamise vajadusest juba 1803. aastal. Eesti maakari on kujunenud kohalikust aborigeensest karjast sajandite jooksul, kuid sihipärase aretuse alguseks võib lugeda 1909. aastat, kui Soomes erihariduse saanud Aleksander Lilienblati eestvõttel hakati maakarja lehmi mõõtma ja hindama ning pulle valima sihiteadlikult.
Eesti maakarja tõuraamatut peetakse alates 1914. aastast. Aretustöö paremaks suunamiseks asutati 20. aprillil 1920. aastal Eesti Maakarja Kasvatajate Selts (EK Selts). Aretuse siht oli saada ühevärviline valkjaspunane ja geneetiliselt nudipealine piimakari, kus veised on väikese kuni keskmise raskusega, tugeva kehaehitusega, pika kasutuseaga, suure toodanguga ja piim eriti rasvane. Aretustööks asutati pulliühistud ja -jaamad. 1939. aastal oli Eestis 59 maakarja sugulava. Seltsi suunamisel toimunud sihiteadliku tõuaretustöö tulemused olid märkimisväärsed. Eesti karjakontrolli 1938/1939. aastaraamatu järgi tootis eesti maakarja lehm 100 söötühikuga 4,8 kg piimarasva.
Nõukogude Liidu perioodil jättis tõrjuv hoiak eesti maatõu suhtes maakarja aretajad ilma oma organisatsioonist. 1947. aastal likvideeriti EK Selts ja eesti maatõu aretus jäi teiste tõulavade koordineerida. See oli suur viga, mis jättis eesti maakarja aretustöö pikaks ajaks kiratsema. Maakarja veiste arv vähenes tõu säilimise mõttes kriitilise piirini – 1989. aasta alguseks oli see jõudnud 696-ni. Selleks ajaks oli aga poliitiline olukord Eestis hakanud muutuma ja inimestes kasvas soov aretada oma kodumaist veisetõugu. Nii taasasutati Ain-Ilmar Leesmenti eestvõttel 1989. aastal Eesti Maakarja Kasvatajate Selts ning sellest ajast hakkas maakarja tõuaretustöö elavnema.
2010. aasta 1. jaanuari seisuga on meil puhtatõulisi maakarja veiseid 111 karjas kokku 713, neist 363 lehma. Üheksas karjas on 11 aretuspulli, Kehtna Kunstlikus Seemendusjaamas on saadaval 20 maakarja pulli sperma. Maakarja tõutuumik kuulub 24 tõufarmi, kus on 317 maatõugu lehma. Igal aastal on maakarja esitletud vähemalt kolmel üleriigilisel näitusel ja konkursil, Ülenurme näitusel valitakse maakarja kauneim lehm.
Eesti maakarja geneetilist piimatoodangu võimekust on uuritud kahes söötmiskatses. Põlula katsefarmis lüpsid maakarja lehmad 2000.–2002. aastal juba esimesel laktatsioonil 6000–8500 kg piima. Tulemused on aasta-aastalt paranenud. EK Seltsil on tihe koostöö Eesti Maaülikooli teadlastega. Üks tõu säilitamise viise on embrüote sügavkülmutamine, keda praeguseks on sügavkülmas 103. Eesti maakari on alates 1993. aastast kantud FAO üllitatud ohustatud liikide ja tõugude raamatusse „World Watch List for Domestic Animal Diversity”.

Veisetõud: Eesti holsteini tõug
Eesti tõuaretuse alguseks loetakse 1838. aastat, kui Põhja-Eesti mõisatesse hakati Hollandist importima mustakirjusid hollandi-friisi tõugu veiseid, kes on tänapäeva holsteini tõu eelkäijaks. Hiljem toodi neid veiseid Saksamaalt. Hollandi-friisi tõugu lehmad paistsid toona silma suure piimaanni poolest. Nad olid madalajalgsed, laia kompaktse kehaga ning kaalusid 500 kilogrammi ja enam.
Tänapäeval tuntakse holsteini piimaveistena nii musta- kui ka punasekirjuid veiseid. Holsteini tõust on maailmas kujunenud arvukaim piimatõug. Populaarsuse tagab teistest tõugudest suurem piimatoodang. Holsteini tõu aretamise alguseks Eestis on 1975. aasta, kui vanatüübilist eesti mustakirjut tõugu hakati parandama USAst imporditud pullide spermaga. Praegused holsteini piimaveised on kõrgejalgsemad, nende keha on pikem ja sügavam, kasvanud on lehmade kehamass, mis ulatub täiskasvanud lehmadel üle 700 kilogrammi. Loomad on rahuliku loomuga ja väga hea isuga. 1998. aastal nimetati eesti mustakirju tõug ümber eesti holsteini tõuks. Holsteini tõug sobib pidamiseks nii väiksemates talufarmides kui ka moodsates suurtootmise vabapidamislautades. Holsteinide osatähtsus on viimase paarikümne aastaga suurenenud neljandiku võrra, ulatudes 77%-ni piimaveiste populatsioonist.
Tänapäeval on eesti holsteini tõug tuntud ka väljaspool Eestit. Holsteini tõugu mullikaid on müüdud alates taasiseseisvumisest 1991. aastal Lätti, Leetu, Vene Föderatsiooni, Ukrainasse, Usbekistani, Poola, Hollandisse, Maltale, Hispaaniasse, Rumeeniasse, Moldovasse ja Türki. Eesti holsteini tõu kasuks räägib pikaajaline sihikindel aretustöö, kaasalöömine rahvusvahelise aretusmaterjali kasutamises, hea tõutüüp ning suur piimatoodang. Oluline on ka see, et veised pärinevad nakkushaigustest vabadest ning sobiva karjastruktuuriga piimafarmidest.
Holsteini tõugu lehmade piimatoodang on viimase kümne aastaga oluliselt suurenenud. 2017. aastal oli jõudluskontrollis 67 696 eesti holsteini tõugu lehma, kes lüpsid keskmiselt 9 905 kilogrammi 3,91% rasva- ja 3,37% valgusisaldusega piima. Üle 10 000 kilogrammi lehma kohta aastas toodeti 85 karjas. 2016. aastal saavutati ka 305 päeva toodangu rekord: 19 767 kilogrammi piima ning 1 349 kilogrammi rasva ja valku.
Eesti kauneima holsteini tõugu lehma väljaselgitamiseks korraldatakse iga-aastaseid Vissi konkursse, kus kohtunikena hindavad kandidaate väliseksperdid.

Veisetõud: Eesti punane tõug
Eesti punase veisetõu aretamine algas samal ajal kui Euroopa teiste tõugude aretamine. Tõug kujunes välja enam kui saja-aastase aretustöö tulemusena. Suurt mõju tõu kujunemisele on avaldanud taani punane veisetõug. Eesti punase karja kujundamisel on kasutatud parandavate tõugudena angli, põhjalesvigi ja taani punast piimakarja.
1862. aastal imporditi 21 angli tõugu veist Saksamaalt ja nendest algas mõisates angli tõu puhasaretus. Importpulle hakati kasutama kohaliku tõu parandamiseks ristamise teel. 19. sajandil olid tähtsamad aretajad akadeemik Middendorff ja angli kasvatuse instruktor Sievers. 1885. aastal asutati Balti Karjakasvatajate Ühing ja hakati veiseid märkima tõuraamatusse. Esimene tõuraamat ilmus 1886. aastal „Balti aretuskarja tõuraamatu” nime all. See tõuraamat oli esimene omataoline kogu Venemaal. Pärast seda hakkas tõuaretus palju aktiivsemalt edasi liikuma. Algselt pöörati suurt tähelepanu just piimatoodangule, kusjuures muud tunnused jäid tagaplaanile. 1890. aastate algul hakkas professor Stegmann propageerima tugevama kehaehitusega looma ja seetõttu hakati importima taani punast karja, kes juba tol ajal oli suure kehamassi ja piimajõudlusega.
19. sajandi lõpul hakkas punane veisetõug levima ka talukarjades. Eriti innukas punase tõu propageerija oli Jaan Mägi, kelle arvates sobis angli tõug meie oludesse paremini. Tema eestvedamisel loodi 1919. aastal Eesti Angli Kasvatajate Selts. 1926. aastal andis ta oma töö üle Aksel Mägistele. 1928. aastal nimetas Mägi eesti angli ümber eesti punaseks tõukarjaks ja selts hakkas kandma nime Eesti Punasekarja Tõuselts.
Punane kari on üle elanud mitu tõusu ja mõõna. Juba Esimese maailmasõja ajal hävis palju väärtuslikku tõukarja. Suur tagasilöök tuli taas Teise maailmasõja ajal ja sellele järgnenud kollektiviseerimise käigus. Piimatoodangu taastumine võttis aega, parimad tulemused nõukogude perioodil saavutati aastatel 1985–1990. 1989. aastal oli keskmine piimatoodang lehma kohta 3919 kilogrammi, piima rasvasisaldus 4,07% ja piima valgusisaldus 3,39%. Kõige rohkem (168 053) oli punast tõugu lehmi aastal 1975. Pärast seda on lehmade arv pidevalt vähenenud, olles 2017. aasta lõpuks vaid 14 435.
Uus etapp aretuses algas 1993. aastal, kui taani punase karja aretajad kutsusid angli, leedu punase, läti pruuni ja eesti punase tõu aretajad Taani. Selle kokkusaamise tulemusena loodi Euroopa Punaste Piimatõugude Assotsiatsioon. Peamised rõhuasetused on pandud piima valgusisalduse suurendamisele, loomade tervisele ehk haigusresistentsusele, poegimiskergusele ning tugevatele jalgadele ja sõrgadele. Selles liidus osalemine on andnud eesti punase tõu aretajatele hea võimaluse suhelda Euroopa teiste punaste tõugude aretajatega, hankida soodsatel tingimustel väärtuslikku tõumaterjali ning aidanud eesti punasel veisetõul saada tuntuks kogu Euroopas.
Viimastel aastatel on Eestis saavutatud läbimurre ka lehmade piimatoodangu vallas. Arvukalt on punast tõugu lehmi, kes lüpsavad üle 10 000 kilogrammi piima aastas. Tõu 305 päeva rekord pärineb 2013. aastast, ja on 18 189 kilogrammi. Paljude karjade keskmine piimatoodang lehma kohta aastas ületab 10 000 kilogrammi piiri.
Eesti punast tõugu veis on rahulik ja sõbralik. Tõu tunnusjooneks on punane põhivärvus, mis võib olenevalt eri maade aretusmaterjali kasutamisest varieeruda punaste, punasekirjude ja pruunide toonide vahel (nii tumedad kui ka heledad toonid on lubatud). Must värvus ei ole soovitatav

(koostatud Eesti Piimandusmuuseumi ja Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS materjalide põhjal)

Terviseandmete kogumise rakendamine on oluline samm täppispidamise tehnoloogiate arenduses. Veiste terviseandmete põhjal saab teha järeldusi nii looma, karja kui ka kogu piimandussektori kohta (suurandmed). Väga suurt tulevikupotentsiaali omab tekkiv suurandmete süsteem, kus üksikloomade terviseandmete ülekandmine ning automaatne töötlemine võimaldab sisuliselt tekitada veise elektroonilise tervisepassi. Teise faasi rakendustena saab siin välja tuua nii automaatset karja- ja populatsioonipõhist info haldamist kui ka interaktsioone juba eelpool nimetatud erasektori organisatsioonidega kui ametkondadega (e-PRIA; Veterinaarjärelevalve, Jõudluskontroll jt). Sellest tekkiv kokkuhoid ning andmete ühendamisest/vahetamisest tekkivad uued ärivõimalused on kindlasti mõõdetavad miljonite eurodega, rääkimata lahenduse pakkumisest olukorras, kus mõni asi jääb lihtsalt tööjõupuuduses tegemata. Süvenevat tööjõupuuduse leevendamiseks võiks abi pakkuda laiem digitaalsete lahenduste kasutuselevõtt. Piimaklaster seob selles projektis kokku valdkonna arengusoovid, infotehnoloogia, inseneride ning veterinaaride oskused uue lahenduse väljatöötamiseks.

Innovatsioonitegevuse ülesandeks oli luua:

• Nahaaluse implantaadi kontseptsioon ja joonised;
• andmete distantsilt lugemise riistvara ning automaatse mõõtmise tarkvara;
• katsetada kirurgiliseks sisestuseks sobivate materjalid;
• katsetada kõik seadmed laboritingimustes ja need optimeerida;
• välja töötada farmis kasutatavad seadmed, infrastruktuur ja need katsetada.

Projekti käigus planeeritud tegevused on ellu viidud. On loodud:

• Nahaaluse, distantsilt loetava, automaatse aktiivse temperatuurisensori kontseptsioon koos neid juhtiva tarkvaraga
• Farmide tugijaamad koos jaama tarkvara (jaam töötab võrgutoitel ning vajadusel ka akutoitel) ja ümbritseva temperatuuri jt tingimuste määramisega
• Kõik loomkatsesse minevad seadmed läbivad on läbinud taatlemise Metrosert ASis
• Andmekogu koos selle tarkvaraga loomkatse andmestiku kogumiseks, hoidmiseks ja analüüsimiseks ja kogu loomkatse andmestik koguneb koheselt andmepilve.
• Lisaks on loodud toote kujunduskontseptsioon, seadme andmete veebileht ning alustatud loomkatsega (eraldi innovatsioonitegevus).

Innovatsioonitegevus viidi ellu Piimaklastri ja Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus AS kaheaastase ühistööna.

Terviseandmete kogumise rakendamine on oluline samm täppispidamise tehnoloogiate arenduses. Veiste terviseandmete põhjal saab teha järeldusi nii looma, karja kui ka kogu piimandussektori kohta (suurandmed).
Jätkuna Terviseandmete kogumiseks implantaadi kontseptsiooni väljatöötamisele, hinnatakse uudse seadmestiku tõhusus pikajalise kliinilise uuringu loomkatsetes. Nende põhieesmärk on uurida ja hinnata nahaaluse, distantsilt loetava, automaatse temperatuurisensori kasutamise sobivust usaldusväärse kehatemperatuuriandmete kogumiseks vasikatel ja lehmadel. Vasikate ja lehmade haigestumiste oluliselt varajasem ja täpsem avastamine tänu automatiseeritud tervisejälgimisele peaks viima haigestumiste vähenemisele. Äsja haigestunud looma tuvastamine vaatluse teel suuremates loomarühmades on keeruline. Tihti peidavad vasikad esmaseid haigustunnuseid, samuti on iga üksiku looma tervise kontrollimine ajamahukas ja subjektiivne. Kasvav tööjõupuudus on pannud loomakasvatuse nagunii surve alla, mistõttu pole paljudes farmides võimalik korraldada individuaalset jälgimist. Sageli tuleb loom kontrollimiseks fikseerida, mis omakorda tekitab loomale lisastressi. Seega distantsilt looma kehatemperatuuri mõõtmine parendaks kokkuvõttes nende heaolu ning võimaldaks parandada ka ettevõtete majandustulemusi. Loomakasvatuses on farmi keskmine suurus kasvamas, mistõttu muutub järjest olulisemaks tõhusate karjapõhiste lahenduste loomine ning kasutuselevõtt.

Loomkatse läbiviimiseks on taodeldud ja saadud kliinilise uuringu luba (nr 161). Viimasega kaasneb väga põhjalik ettevalmistus, et kliinilise uuringu komiteelt saada suurloomade katseks luba. On ettevalmistatud ja läbi viidud neli kuud kestev pilootuuring. Kestvusuuringu alustamiseks on saadud pilootuuringuga kinnitus, et katsetatavad temperatuurisensorid ei kahjusta loomi ega põhjusta neile kannatusi. See on oluline põhimõte kõikide loomkatsete korraldamisel. Kestvusuuring I, pikkusega üks aasta, algas 2020.a. kolmandas kvartalis. Samuti on täiendatud tegevusplaan, lahendatud edasise tehnilise toe korraldus ja alustatud andmeanalüüsiga. Kestvusuuring II, pikkusega üks aasta, algas 2022.a. esimeses kvartalis. Mõlemad kestvusuuringud viiakse läbi Eesti farmides, et katse tingimused oleksd vastavad igapäevase loomakasvatude oludele.

Innovatsioonitegevus viiakse ellu Piimaklastri, Eesti Maaülikooli ja Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus AS nelja-aastase ühistööna.

• Eksport
  • Tõumullikate tootesuuna väljaarendamine
• Piima kvaliteet
  • Toorpiima kvaliteedinäidikute paketi väljatöötamine kõrgema lisandväärtusega toodete arendamiseks
  • Kuivaine mõju väärtusahela osapooltele ja hinnastamise analüüs
• Loomade tervis
  • Karjatervise auditiprogramm koos majandusliku mõju analüüsiga
  • Farmis kasutatava kiire mastiidi diagnoosimise süsteemi arendus (s.h. testseadme prototüüp MAVAS)
• Aretus
  • Genoomselektsiooni konsortsiumi eeluuring ja Eestipiimaveiste genoomaretusväärtusel põhineva hindamissüsteemi ettevalmistus
• Söötmine
  • Uuendnoorkarja söötmisstrateegia väljatöötamine
  • Söödakulude optimeerimise mudeli väljatöötamine

• Digitaliseerimine
  • Veiste terviseandmete automaatse kogumise lahenduse loomine ja selle tõhususe hindamine
  • Mitmepoolse andmevahetuse kasutuslugude kaardistamine ja andmete ühendamine

Tegemist on projekti Toorpiima kvaliteedistandardi näitajate paketi väljatöötamine kõrgema lisandväärtusega toodete arendamiseks eraldiseisva osaga. Ta koosneb viiest eraldiseisvast uuringust. Sooviti analüüsida lõike, mis seni vähe käsitletud või teadaolev info napp. Iga alalõigus on pikem ülevaade lisatud failina. Lühikokkuvõtte leiate siit.

1. Toorpiimas mittesteroidsete põletiku- ja valuvastaste ravimite määramiseks kasutatavate metoodikate analüüs
Uuringu eesmärgiks oli teaduskirjanduse ja kommertsinformatsiooni põhjal anda ülevaade mittesteroidsete põletikuvastase ainete (non-steroidal anti-inflammatory drugs, NSAID) jääkide määramise metoodikad ja määramise võimalused piimast.

2. Antibiootikumi- ja teiste ravimijääkide määramiseks mõeldud kiirtestide kasutamine Eesti piimatööstustes
Uuringu eesmärgiks oli välja selgitada milliseid antibiootikumide ja/või teiste ravimjääkide määramise kiirteste kasutatakse Eesti suuremates piimatööstuses.

3. Mittesteroidsete põletiku- ja valuvastaste ravimite kasutamine piimaveistel

Uuringu eesmärgiks oli hinnata milliseid NSAID ́de toimeaineid ja millisel näidustusel Eesti piimaveisekarjades viimase 24 kuu jooksul on kasutatud.

4. Toorpiimas leiduvate mittesteroidsete põletiku- ja valuvastaste ravimite jääkide võimaliku mõju uuring piimatoodete valmistamisel kasutatavatele erinevatele bakterikultuuridele ja piimatoodete kvaliteedile

See informatsioon aitab paremini analüüsida nende toodete tootmisel esinevate probleemide põhjusi ning võtta tarvitusele meetmed nende probleemide ennetamiseks – üheks võimaluseks on nt. juustu tootmiseks kasutatava toorpiima täiendav analüüsimine NSAID ́de jääkide suhtes.

5. Piimatööstuses kasutatavate testide tundlikkuse määramine enamkasutatavate mittesteroidsete põletiku- ja valuvastaste ravimite jääkide suhtes toorpiimas
Eksperimentaaluuringu küsimuseks oli: Kas NSAID jäägid mõjutavad tavapäraselt piima analüüsimiseks kasutatavate testide tulemusi? Millised on NSAID ühendite kontsentratsioonid, millest alates on nende jäägid ravitud loomade piimas käesoleval hetkel piimatööstuses kasutuses olevate testidega tuvastatavad?

Innovatsioonitegevus viidi ellu Piimaklastri, Torrosen OÜ ja Eesti Maaülikooli ühistööna dr. Toonika Rinkeni ja dr. vet. Piret Kalmuse juhtimisel

Söötmisalane nõuanne keskendub peamiselt piimalehmade energia- ning toitainetevajaduse rahuldamisele võttes arvesse söötade toiteainete sisaldust ning konkreetse karja eripärasid. Enamasti leitakse küll söödaratsiooni maksumus, kuid söödaratsiooni tegemisel ei ole peamine eesmärk söödakulu minimeerimine. Probleemiks on ka ettevõtete erinev lähenemine põhisööda (rohusöödad) omahinna arvestamisel. Piimatootmise kuluefektiivsuse ja konkurentsivõime tagamiseks peaks söödaratsiooni koostamisel olema eesmärk söödakulude minimeerimine (st erinevate võimalike söötade seast soodsaima ratsiooni koostamine) erinevate väljalüpsi tasemete juures, võttes samal ajal arvesse loomade energia- ja toitainetevajadust. Seejuures tuleb lähtuda konkreetse piimatootmisettevõtte söötmissüsteemist.

Piimaklastri tellimusel on loodud söödakulude majandusliku optimeerimise mudel, mida piimatootmisettevõtete juhid, töötajad ja nende nõustajad saavad kasutada söötmist puudutavate otsuste langetamisel abivahendina. Ülevaade projektist on leitav siit. Loomakasvatajate, söötmisnõustajate, söötmisteadlaste ja õppejõudude seas levinud söödaratsioonide koostamise tööleht on Piimaklastri söödakulude optimeerimise mudeli osaks alates versioonist 3.0. Mudeli kasutamine eeldab selle selgeksõppimist ning harjutuste läbimist. Teisalt on kiirenev elutempo tekitanud vajaduse koolitusvahendite järele, mis võimaldaksid põhijuhtumeid lahendada ainult virtuaalseid tööriistu kasutades.  Pakume selleks välja 15 olulise juhtumi lahendamist käsitlevad  lühivideod.

Mudeli kasutamise õppevideotest esimesed on 7-8 minuti, enamik 3-4 minutise kestvusega. Video vaatamiseks klikkige vastaval pealkirjal. Varasemate mudeliversioonide kasutajatel soovitame üle minna mudeli versioonile 3.0. Söötmismudeli kasutusjuhendi saate alla laadida siit. Kuna optimeerimisülesande lahendamisel otsitakse madalaimate kuludega piimalehmade toitefaktorite vajadust rahuldavat ratsiooni, siis on oluline, et omatoodetud söötade hind (omahind) oleks võimalikult täpne. Kasutusjuhendi lisas leiate rohusöötade omahinna kalkuleerimise juhendi. Soovitame igal ettevõttel oma raamatupidajatega koostöös omahind võimalikult täpselt välja selgitada.

• Mudeli üldine ülevaade
• Esmase lahendi saamine
• Lehm ja söödaratsiooni tingimused
• Söötade blokk
• Maisisilo osakaalu määramine
• Kahe või enama rohusilo söötmine
• Lisasööda söötmine
• Väga kõrge toodanguga lehma ratsioon
• Uue silo kasutusele võtmine
• Rapsikoogi ja sojašroti hinna muutumine
• Järgmiseks hooajaks enda toodetud söötade planeerimine
• Uue rohusilo kasutusele võtmine
• Maisisilo ratsiooni lisamine
• Maisisilo ratsioonist välja jätmine
• Mitme teravilja samaaegne söötmine
• Ratsioonis jõusööda komponentide asendamine

Küsimuste korral palun saatke oma kiri aadressil info (ät)piimaklaster.ee. Samuti oleme tänulikud soovituste eest.

Pilootkatsega sooviti välja selgitada lehtedest (taimsest materjalist) määratavate mikroelementide analüüsi sobivust kasutamiseks rohumaaviljeluses väetistarbe hindamiseks. Sarnane analüüs on aianduses ja teraviljakasvatuses viimastel aastatel kasutusele võetud ning näidanud oma vajalikkust. Rohumaade väetamisest sõltub piimakarjakasvatuses põhisööda – silo tootmiseks oluline rohttaimede saagikus ning kvaliteet. Käesoleval ajal puudub selgus, kas mikroelementide analüüsi toel oleks võimalik väetada oluliselt tõhusamalt. On küll teada näiteks, et mikroelementide defitsiidi osas on tundlikumad liblikõielised heintaimed, mille kasv ja areng võivad olla tõsiselt pärsitud (näit. B defitsiidi tingimustes on mügarbakterite tegevus takistatud). Samuti on ainete omastamine erinevatel mullatüüpidel erinev.

Eraldi tähelepanu vajab küsimus, kui suurel määral on mikroelementide tasakaalu parandamisega võimalik pikendada sobiva taimevaliku püsivust taimikus. Rohumaade uuendamise tsükli pikendamine oleks oluline kuluvähendaja. On tehtud katseid, mis näitavad mikroelementidega väetamisega on võimalik parandada punase ristiku püsivus taimikus ning suurendada lämmastiku saaki pinnaühikult. Viimasel kümnendil on rohumaaviljeluse uurimistegevus kahjuks Eestis soikunud.

Selge metoodika kujundamiseks oleks vaja koguda eelinfot erinevate mullatüüpide, mikro- ja makroainete omastamise kohta. Samuti hinnata selleks sobivaid analüüse. Suur surve piima omahinna sisenditele sunnnib tootjaid otsima järjest uusi tõhusama majandamise võimalusi. Silo moodustab arvestatava osa piima omahinnast, seega on silo tootmiseks vajalike kulutuste optimeerimine tootjatele väga olulise tähtsusega. Käesoleva innovatsioonitegevusega valmistatakse mitmes küsimuses ette pikema uuringu metoodikat, kuna sellelaadseid katseid pole Eestis tehtud.

Projekti eesmärk oli analüüsida rohu mikro- ja makroelementide sisaldust olenevalt kasvukoha iseärasustest, rohumaataimiku liigilisest koosseisust, väetamisest ja kasutustehnoloogiast. Selle kõrval võrrelda erinevate analüüsimeetodite määramistäpsust taime- ja mullaproovides.

Katseproovid koguti kaheksa Eesti eri paigus oleva ettevõtte rohumaadelt. Mulla analüüsid viidi läbi Põllumajandusuuringute Keskuse (PMK) poolt, rohu analüüs aga paralleelselt PMK ja Yara Analytical Service laborites. Tulemuste alusel koostati iga rohumaa osas soovitused edasise väetamise läbiviimiseks. Uurimisest selgus, et rohumaad olid nii mullastiku, taimestiku, vanuse kui ka kasutusrežiimi poolest väga kirevad, mis raskendas kindlasuunaliste seaduspärasuste väljatoomist. Tulemuste põhjal koostati väetamissoovitused ning hinnati väetamise mõju iga rohumaa kohta.

Olulisemad järeldused tööst olid järgmised:

1. Fosfori, kaaliumi, magneesiumi, väävli ja tsingi sisaldus rohus olenes nende elementide sisaldusest mullas. Teiste uuritud elementide osas taolist seost ei tuvastatud. Sellest lähtudes soovitame nende toiteelementide puhul pidada õigeks hinnata agrokeemilist olukorda ning teha väetamisotsuseid rohu analüüside alusel.
2. Erinevate laborite poolt tehtud rohu analüüsid olid varieeruvad. Parem oli andmete kokkulangevus makroelementide osas, mikroelementidest ühtisid tulemused vaid tsingi juures. Kogutud andmebaasi alusel ei saa soovitada põllumeestel lähtuda rohumaade väetamisotsuste tegemisel ainult kiiranalüüside tulemustest.
3. Väetamise mõju rohu saagile ja kvaliteedile jäi mitmetel põhjustel ebaselgeks. Kaheksa rohumaad olid rajatud eri aegadel (2015-2019), eri seemnesegudega, erinevatele muldadele. Samuti neid kasutati ja väetati erinevalt, mistõttu detailset hinnangut väetamise tõhususele anda ei saa.
4. Siiski näitas uuring, et mitmel juhul ei katnud väetistega antud toitainete kogused saagiga eemaldatavaid koguseid (eelkõige K ja Mg, mõnel juhul ka P osas), mis edaspidi võib viia saagi ja selle kvaliteedi degradeerumiseni, seda eriti muldadel, kus nende elementide sisaldus on madal.
5. Suur osa rohuproovidest näitas mangaani, tsingi ja vase puudust.
6. Kahes ettevõttes läbiviidud leheväetisega väetamine osutus üllatavalt efektiivseks võtteks nende sisalduse oluliseks suurendamiseks rohus.
7. Oluliste tulemuste hulka kuulub läbi proovitud proovide analüüsimiseks vajaliku logistika toimivus. Suveperioodil, kui on vaja analüüsida nii taime kui mullaproove ning samal ajal laborites puhkused, ei suuda Eesti laborid tagada kiiret analüüsivoogu suurele hulgale proovidele. Seetõttu on kiiranalüüsid alternatiivseks võimaluseks, kuid projekti analüüsid kinnitasid kiiranalüüside usaldusväärsust vaid makrolementide osas.
8. Katsed tehti ettevõtte tootmiskatse tasemel ja sellega saadi olulist infot vajalike katsete kujundamise metoodika osas

Pilootuuringu tulemuste põhjal on kavandamisel suuremahuline täppiskatse, mis hõlmaks nii taimekasvatuse (rohumaade rajamine, kasutamine ja hooldamine, eesmärgiga optimeerida rohu saaki ja saagi kvaliteeti) kui ka loomade söötmise poolt (sööda kvaliteedist lähtuvalt ratsiooni koostamine ja tasakaalustamine).

Piimaklaster peab oluliseks, et Eesti rohumaaviljelust toetavad arendustegevused sh. uuringud ja siinsed katsed taastuksid.

Oluliste täiendustena kaardistati paari huvipakkuva rohumaakultuuri seemnepuudus (aas-rebasesaba, samuti ohtetu luste). Nende kahe kultuuri omadused võiksid olla olulised kompleksis, et täiendada eeldusi pikaajaliste rohumaade (kestvusega enam kui 5 aastat) tekkeks. Selliste rohumaade puhul on oluline loomade söötmise tulemuste püsimine endiselt tipp-tasemel, arvestatav saak ja kõrgekvaliteediline silo kombinatsioonis harvema uuendamistsükliga. Praeguses praktikas on rohumaade uuendamine pigem kolme-aastase sammuga.

Projekti viidi ellu Piimaklastri ja Eesti Maaülikooli koostöös Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Taimekasvatuse ja taimebioloogia õppetooli teadurite Evelin Loit, PhD, ja Rein Lillak, PhD juhtimisel.