Piim – erakordne oma lihtsuses

Karjatervise programmide (KTP) all mõistetakse teatud tegevusi, mille eesmärk on põllumajandusloomade tervise ja tootmisvõime hoidmine kõige efektiivsemal tasemel tagades farmile konkurentsivõime ja kasumlikkuse. KTPd on komplekssed, mis tähendab, et vaatluse all on korraga kõik valdkonnad – noorkarja tervis, udara tervis, piima kvaliteet, sigimine, ainevahetus, söötmine ja sõratervis.

Karjaterviseprogrammide juurutamiseks ning sellega kaasneva karjatervise muutuste ja majandusliku mõju hindamiseks teostati MTÜ Piimaklastri tellimusel kaheaastane pilootuuring (aprill 2017 kuni märts 2019). Projekti käigus töötati välja ja testiti Eesti piimaveisefarmidele sobivad karjatervisealased protokollid, sh HACCP süsteemi rakendusi viies eri suurusega Eesti piimaveisefarmis: ca 100 lehma, kolmes ettevõtet 600-800 lehma ning üks ettevõte ca 1800 lehma.

Projekti tulemusena kinnitati karjatervise programmi rakendamise soodsat mõju loomade tervisele ja toodangule, millega kaasnes ka ettevõtete kasumlikkuse paranemine. Kui perioodi kaalutud keskmisena olid karjatervise kulud keskmiselt 22 eurot ühe tonni toodetud piima kohta, siis neljas farmis viiest vähenesid need keskmiselt 7-8 eurot ühe tonni kohta. Kuna KTPdega kaasneb ravimite kasutamise, loomade tervise ja seeläbi ka heaolu paranemine, aitab nende rakendamine kaasa ka tarbijate ootuste täitmisele. KTP-d peaksid olema tulevikus loomulik osa ettevõtte kvaliteedi kontrollsüsteemist.

Kes moodustavad karjatervise meeskonna?
Karjatervise programm on meeskonnatöö, mille olulisteks osapoolteks on farmi enda töötajad eesotsas farmijuhatajaga ning karja nõustav(ad) loomaarst(id). Kindlasti on karjaterviseprogrammidesse oluline kaasata kõik farmi nõustavad inimesed (näiteks söötmisnõustaja, aretusnõustaja jt). Vajadusel kaasatakse programmi selle läbiviimise ajal olulisi konsultante.

Kuidas karjatervise programmi läbi viia?
KTPde läbiviimise eelduseks on pidev ning objektiivne andmete kogumine ja registreerimine. Kõiki ülal loetletud valdkondi iseloomustavad teatud tulemusnäitajad, mille kõrvutamine eesmärgipäraste väärtustega aitab tuvastada probleemseid valdkondi. Enamik andmeid kogutakse üksikute loomade tasemel, kuid karja tervise ja jõudluse hindamiseks summeeritakse need karja tasemele. Karja näitajate analüüsil on suureks abiks Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli ASi poolt väljastatavad koondaruanded ja raportid. Erinevate valdkondade andmeid analüüsides selgitatakse välja farmi tugevused ja nõrkused. Lähtudes tulemuste saavutamist pärssivatest teguritest koostatakse KTP tegevusplaan. Ka nendes valdkondades, mille tulemusnäitajad on farmi rahuldavad, toimub andmete järjepidev monitooring (joonis 1). Sellega on võimalik probleemid avastada ja sekkuda juba väikeste kõrvalekallete puhul ehk tavalisest palju suuremat rõhku pööratakse just probleemide ennetamisele.

Eesti piimaveiste populatsiooni valimi hindamine genoomaretusväärtuse alusel toimus vastavalt suurima holsteini populatsiooniga Saksamaa aretusväärtuste alusel (eesti holšteini tõug, EHF)  ja eesti punase tõugu (EPK) loomad Põhjamaade aretusväärtuste alusel. Tegevuse eesmärk oli anda hinnang siinse populatsiooni aretusväärtuste sidumise võimalikkusest ja hindamise alustamisest EuroGenoomi kuuluva ja sellega seotud organisatsioonide abil: Saksamaa holšteini populatsioon (GGI-Spermex) eesti hošteini tõu ja Põhjamaad punase tõu kohta (VikingGenetics). Saksamaa aretusväärtuste hinnete alusel antakse hinnang EHF ning eesti punase tõugu looma aretusväärtuste hinded väljastab VikingGenetics Põhjamaade skaalal.

Aretusväärtused uuendatakse kolm korda aastas ning seotakse Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS (EPJ) andmebaasis looma jõudluse andmetega. Projekti tellimusel tehti täiendused programmis Vissuke üksiklooma kaardil genotüpiseerimise andmete kuvamiseks, mida varem ei olnud. Samuti on võimalik neid näha omanikul oma loomade grupi puhul.

Projekti tööd tehti Piimaklastri, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu (ETKÜ) ja  Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus AS (TTAK)  kaheaastase ühistööna ja olid liigendatud kolme ossa:

I osa Loomade nimekirja koostamine ja genotüpiseerimiseks vajalike proovide kogumine

Koostöös Saksamaa aretusorganisatsiooni GGI-Spermexiga saadeti ETKÜ poolt koostatud nimekirja alusel looma reg. nr põhised kõrvamärgid Eestisse ning ETKÜ spetsialistid kogusid vastavalt juhenditele ühe aastaste lehmikute proovid farmidest. VikingGeneticule analüüsideks olid vajalikud vereproovid. Koguti  ca 2200 looma proovid, umbes 120 eri farmist, mis on umbes 10% kõikidest aastas sündivatest lehmikutest.

II osa. Genotüpiseerimise läbiviimine, toorandmete ja aretusväärtuste Eestisse toomine

TTAK korraldas proovide saatmise vastavalt Saksamaale ja Taani. Saksamaa Aretusorganisatsiooni labor VIT (Vereinigte Informationssysteme Tierhaltung w.V.) viis läbi genotüpiseerimise ja väljastas saadud andmetele toetudes aretusväärtused Saksamaa skaalal. VikingGenetics korraldas sama moodi eesti punase tõugu looma genotüpiseerimise oma laboris Taanis ja väljastas aretusväärtused Põhjamaade skaalal. Vastavalt kokkulepetele saksa ja taani osapooltega  laeti arutusväärtustega seotud andmed EPJ andmebaasi.

III osa. Aretusväärtuste sidumine  EPJ andmebaasiga ja eesti holsteini tõugu piimaveiste (valimi genotüübiandmetel põhineva) ning eesti punast tõugu piimaveiste (valimi genotüübiandmetel põhineva) aretusväärtuse koostamine ja katsetamine.

TTAK teadlaste poolt tehtud analüüs eesti piimaveiste populatsiooni hindamisest on leitav eelpoolse lingi alt. Lühikokkuvõte leitav kaks lõiku allpool.

Projekti ühe tööna loodi EPJ andmebaasis looma-andmete hulgas eraldi genoomaretusväärtuste osa ja edaspidi kuvatakse neid programmis Vissuke looma kaardil. Juba genoomhinnatud loomade andmeid värskendatakse kolm korda aastas. Samuti on võimalik neid näha omanikul oma loomade grupi puhul. Seda võimalust varem ei olnud. Projekti järel on saavad ka tulevaste genotüpiseeritavate loomade andmeid samamoodi kasutada ja näha. Näidised Vissukese kuvadest on leitavad ülalpool viidatud analüüsi lk 44. Samuti on soovijatel võimalik saada personaalne konsultatsioon leppides selle kokku ETKÜ tõuaretusosakonna juhataja Tõnu Põlluääre või EPJ juhataja Kaivo Ilvese juures. Lisaks jätkuvad praktilised koolitused ning loomapidajate nõustamine genotüpiseerimise kasutamisest aretustegevuse tööriistana peale projekti lõppu.

Tööde juhtpartner oli TTAK, ETKÜ andis soovitused andmete kuvamisest ning vastutas lõpptulemuste kontrollimise eest.

Kokkuvõte eesti holšteini tõugu lehmikute ja pullide genoomaretusväärtustest

• Nii genoomhinnatud eesti holšteini tõugu (EHF) lehmikute kui ka pullide hulgas eksisteerib kõigi hinnatud aretusväärtuste ja -indeksite osas valikute tegemiseks piisav geneetiline varieeruvus. Siiski on varieeruvus suhteliselt suurem piimajõudlusnäitajate ja väiksem tervisetunnuste osas. Kuna Eestis geneetilisi haigusriske (so haiguste aretusväärtuseid) veel ei hinnata, enamuse farmide puhul ei talletata andmebaasides ka loomade haiguste ja ravi andmeid, on loomade genoomiandmete alusel välismaal ülimahukate andmebaaside alusel arvutatud genoomaretusväärtused ainsad võimalused geneetiliste riskide populatsioonipõhise varieeruvuse ja individuaalsete geneetiliste riskide hindamiseks.
• Enamus EHF lehmikute ja pullide genoomaretusväärtustest on kõrgemad kui baaspopulatsioonis (va välimikutunnuste osas, aga seal võivad rolli mängida välimikutunnuste pisut erinevad definitsioonid ja erinevad optimaalsed väärtused Eestis ja Saksamaal). See tähendab, et võrreldes Saksamaal aastatel 2014-2016 sündinud lehmadega on aastatel 2015-2019 sündinud EHF pullide ja aastatel 2018-2020 sündinud EHF lehmikute geneetiline potentsiaal kõrgem nii toodangu, karjaspüsivuse, sigivuse, poegimise kui ka tervise osas.
• EHF pullide geneetiline varieeruvus on, hoolimata nende suhteliselt väikesest arvust ja eelvalikust, sama suur, kui populatsioonist juhuslikult valitud sama tõugu lehmikute geneetiline varieeruvus. Ehk siis genoomhinnatud pullid ei moodusta ühegi aretustunnuse osas lehmikutest homogeensemat gruppi – ükskõik, mis tunnus vaatluse alla võtta, leidub selle osas (sarnaselt lehmikutele) nii paremaid kui ka halvemaid pulle.
• Võrreldes genoomhinnatud EHF lehmikutega on genoomhinnatud EHF pullide aretusväärtused pisut madalamad – seda just piima- ja rasvatoodangu, karjaspüsivuse ja sigivuse ning tervisetunnuste osas. Ühelt poolt saab seda seletada erinevusega sünniaastates – genoomhinnatud lehmikud (sünniaastatega 2018-2020) on pisut nooremad kui genoomhinnatud pullid (sünniaastatega 2015-2019) – ja sellest tulenevas loomulikus geneetilises progressis. Teisalt võib siin peegelduda välismaise aretusmaterjali (so importpullide) mõju.
• Mitte ühegi tunnuse puhul ei leidu ühtegi tipp-pulli. Ega ka ühtki mistahes tunnuse osas väga kehva pulli. Küll on oma geneetilise potentsiaali poolest erandlikke loomi lehmikute hulgas. Kas just maailma, aga Eesti mastaabis kindlasti. Kuna lehmadele nende endi näitajate alusel aretusväärtuste hindamiseks tuleb aastaid oodata ja ka siis ei ole hinnangute täpsus eriti kõrge, annavad noorloomadele hinnatud genoomaretusväärtused hea võimaluse mingi tunnuse – kas siis piimajõudluse või hoopis haigusriskide – osas erandlike loomade varajaseks tuvastamiseks.
• Sama pulli tütarde genoomaretusväärtused on erinevad ning mistahes tunnuse puhul leidub nii kõrge kui ka madala aretusväärtusega pullide järglaste hulgas nii kõrge kui ka madala aretusväärtusega lehmikuid. Muidugi erinevas proportsioonis, aga ikkagi leidub. Kuna tavapäraste aretusväärtuste alusel on sama pulli tütardele pärandunud erinevate geenivariantide mõju võimalik hinnata alles aastate pärast, siis ei ole ka siin genoomaretusväärtustele alternatiivi.
• Kõigi aretusväärtuste puhul eksisteerib nii erinevatest aretusotsustest tulenev erinevus farmide keskmiste tasemete vahel kui ka suuresti juhuslikust genoomide kombineerimisest tulenev farmide sisene varieeruvus. Viimane on suhteliselt sarnane kõigi farmide ja aretusväärtuste puhul, näidates, et kõigis farmides leidub geneetiliselt potentsiaalilt erinevaid loomi mistahes üldise aretustunnuse osas.
• Rohkem kui kolmandik EHF lehmikutest (34,9%) on β-kaseiini genotüübiga A2A2, mis on ka sagedaseim homosügootne genotüüp selles lookuses, ja alleeli A2 sagedus on 57,0%. Piima halvema laapumisega seotud κ-kaseiini E-alleeli sagedus on 11,0%, seejuures on E-alleeli suhtes homosügootseid lehmikuid 1,4%, ning piima laapumisega positiivselt seotud κ-kaseiini B-alleeli sagedus on 35,9% ja B-alleeli suhtes homosügootseid lehmikuid on 12,7%.

Kokkuvõte eesti punast tõugu lehmikute genoomaretusväärtustest

• Genoomhinnatud eesti punast tõugu (EPK) lehmikute hulgas eksisteerib kõigi hinnatud aretusväärtuste ja -indeksite osas valikute tegemiseks piisav geneetiline varieeruvus. Siiski on varieeruvus suhteliselt suurem piimajõudlusnäitajate ja väiksem tervisetunnuste osas. Kuna Eestis geneetilisi haigusriske (so haiguste aretusväärtuseid) veel ei hinnata, enamuse farmide puhul ei talletata andmebaasides ka loomade haiguste ja ravi andmeid, on loomade genoomiandmete alusel välismaal ülimahukate andmebaaside alusel arvutatud genoomaretusväärtused ainsad võimalused geneetiliste riskide populatsioonipõhise varieeruvuse ja individuaalsete geneetiliste riskide hindamiseks.
• Võrreldes Põhjamaadega on EPK lehmikutel madalamad terviseriskidega seotud üldaretusväärtused – suhteline udaratervise üldaretusväärtus, suhteline tervise üldaretusväärtus ja eelkõige sõratervise indeks. Viitab see sellele, et pullide valikul ei ole eriti palju juhindutud nende poolt järglastele pärandatavatest terviseriskidest. Samas on keskmine noorkarja elujõulisuse aretusväärtus (mõõdab loomade geneetilist potentsiaali püsida karjas kuni täisealiseks saamiseni) EPK lehmikutel kõrgem.
• Sõratervise indeksi keskmine väärtus on küll kehvemapoolne, aga varieeruvus on 1,5-2 korda suurem, kui teistel aretusväärtustel ja -indeksitel. See tähendab, et EPK lehmikute hulgas leidub suhteliselt suurel hulgal ka väga madala geneetilise jala- ja sõrahaiguste riskiga (ehk kõrge aetusväärtusega) lehmikuid, aga ka üksjagu ülimalt suure geneetilise riskiga lehmikuid. Hetkel nende varajaseks tuvastamiseks peale genoomaretusväärtuste võimalusi pole.
• Paljude aretusväärtuste osas jagunevad EPK lehmikud kahte gruppi, kusjuures suhtelise koguaretusväärtuse, suhteliste udara tervise, tootliku aja, sigivuse ja poegimise aretusväärtuste osas jookseb piir ligikaudu Eesti päritolu pullide järglaste ja Põhjamaade päritolu pullide järglaste vahelt – Eesti päritolu pullide tütarde keskmine geneetiline potentsiaal on madalam.
• Suhtelise piimajõudluse aretusväärtuse osas – kus samuti eristuvad kõrgema ja madalama piimajõudluse potentsiaaliga loomade grupid – on erineva päritoluga isade tütarde keskmised suhteliselt sarnased. Küll aga on suhtelise piimajõudluse aretusväärtuse jaotused bimodaalsed (nö kahe küüruga) kõigi isade päritolumaade puhul. Et sarnane trend ilmneb pisut nõrgamalt ka paljude teiste aretusväärtuste puhul, peegeldab see mingit üldisemat suundumust punaste tõugude aretuses.
• Rohkem kui kolmandik EPK lehmikutest (36,5%) on β-kaseiini genotüübiga A2A2, mis on ka sagedaseim homosügootne genotüüp selles lookuses.

Soovitused

Analüüsist selgub vajadus juurutada farmides ja sellega kaasnevalt ka jõudluskontrollis terviseväärtuste hindamine. Haigusriskide (so haiguste aretusväärtuseid) hindamiseks tuleks talletada andmebaasides ka loomade haiguste ja ravi andmeid. Sinnamaani on loomade genoomiandmete alusel välismaal ülimahukate andmebaaside alusel arvutatud genoomaretusväärtused ainsad võimalused geneetiliste riskide populatsioonipõhise varieeruvuse ja individuaalsete geneetiliste riskide hindamiseks.

Püsivalt registreeritavad andmed võiksid olla:

• Sõratervise tunnused
• Mastiit
• Ainevahetushaigused

Kuvada EPJ programmis Vissuke soovitused väärtuste hindamisele, kuna tunnused eri riikides on erinevad.

Eraldi küsimus, kas on vaja ka sisse seada Eesti indeksite (aretusväärtuste) uuendamine, mis võiks toimuda näiteks iga 5 aasta tagant. See on vajalik mitte ainult koostööks vaid tarvilik ka loomakasvatajatele ning aretajatele eri loommaterjali soetamisel ning tulemuste hindamisel.

Projekti elluviijaks on Eesti Maaülikooli Majandus- ja sotsiaalinstituudi teadlased Ants-Hannes Viira, PhD juhtimisel

Kuna loomade heaolu hindamine on siiani olnud väga töömahukas tegevus ja tööjõupuudus on kõikides sektorites kiirest kasvamas, soovib Piimaklaster uurida võimalusi nende asendamiseks digitaalsete seadmetega. Info loomade heaolu kohta on tarbijatele järjest olulisem ja seadmete abil on võimalik vähendada subjektiivse hinnangu mõju. Samuti on võimalik juba kogutud andmeid kasutada tarneahelas täiendava väärtuse loomiseks. Piimaklaster soovib koos oma partneritega olla maailmas uute lahenduse väljatöötajate esirinnas. Siinse (T3) eeluuringuga selgitatakse võimalusi hinnata looma heaolu ilma inimtööjõudu kasutamata võtteks aluseks seadmetelt pärineva sh. digitaalse info. Tegevuses hinnatakse eraldi täiskasvanud piimaveiseid mõõtvaid lahendusi vasikaid mõõtvatest. Vasikaid käsitlevad lahendusi on üldiselt vähem, kuid tööjõukulud on vasikate hooldamisel eriti suured. T3 kasutab uuringu T4, Andmeallikate, osapoolte ja üldolukorra kaardistamine  mitmepoolseks andmevahetuseks tarneahelas andmeid ja annab omakorda panuse uuringusse T5 (Mitmepoolseks andmevahetuseks kasutuslugude kirjeldamine koos andmevahetusmustri ettevalmistuse, pilootkatsete kirjeldamise, koostamise ja läbiviimisega).

Kogu töö on jagatud neljaks osaks:

1. Olukorra kirjeldus

Kahekuulise perioodi jooksul kaardistatakse kõik olemasolevad lahendused, mis kirjeldavad piimaveiste ja vasikate heaolu ja tervisenäitajaid. Töö tulemusena selgub kommertsiaalsete digilahenduste võimekus määrata veiste ja vasikate heaolu ja tervise parameetreid.

2. Digilahenduste kasutamine.

Kolmekuulise perioodi jooksul külastatakse ja viiakse läbi farmi intervjuud 20 piimaveisefarmiga, kes teadaolevalt on soetanud automaatsed karjatervise jälgimise süsteemid. Töö tulemusena selgub digilahenduste kasutamise ulatus ja kogemus.

Esimese ja teise etapi tulemusena koostatakse pilootülesanne innovatsioonitegevuse neljandale osale (Tehniliste seadmete hindamine looma heaolu määramiseks). Siin on valikuvariandiks nii olemasolevate seadmete kasutamine, Eestis varem mitte kasutatute katsetamine kui ka tehnilise katse mitteotstarbekaks lugemine.

3. Erinevate digilahenduste sobivus vasikate ja veiste heaolu hindamiseks, selgitades tõhusust ja ajakulu võrreldes looma heaolu konventsionaalsete hindamise meetoditega.

Neljakuulise perioodi jooksul viiakse läbi pilootuuring häid digilahendusi omavas farmis, et võrrelda looma heaolu ja tervisenäitajate kliinilist hindamist automaatselt kogutud andmete saamisega. Töö tulemusena selgub konventsionaalsete looma heaolu hindavate meetodite ja digilahenduste võimalused ja puudused.

4. Tehniliste seadmete hindamine looma heaolu määramiseks

Esimese ja teise etapi tulemusena koostatakse pilootülesanne innovatsioonitegevuse neljandale osale ja sobiva leidmisel viiakse läbi testuuring.

Innnovatsioonitegevus viiakse ellu Piimaklastri, Eesti Maaülikooli ja Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus ASi koostöös dr. vet Piret Kalmus juhtimisel

Tegevuse eesmärgiks oli välja töötada optimaalne kodumaistel söötadel põhinev uuendnoorkarja söötmisstrateegia vabapidamisega farmides.

Eestis on viimase paarikümne aasta jooksul tehtud järjekindlat ja tõhusat aretustööd piimaveiste toodanguvõime tõstmiseks ning sellega on siinne piimakari oluliselt muutunud. Sündinud vasikad on suurepärase geneetilise potentsiaaliga, neil on eeldused süüa palju, kasvada ja areneda kiiresti, hiljem lehmana toota palju piima ning elada kaua. Seda kõike peab toetama teadlik ja eesmärgipärane söötmine. Kiire muutuseperioodi jooksul Eestis tehtud noorkarja söötmise uuringud ei ole olnud piisavalt süsteemsed või käsitlesid vaid noorkarja üleskasvatamise üksikuid etappe. Lüpsikarja efektiivseks ja jätkusuutlikuks taastootmiseks on hädavajalik terviklik käsitlus. Strateegia täidab selle lünga.

Strateegia koostamiseks:

• interpreteeriti Eesti Maaülikoolis varem läbi viidud katsete (s.h. katsed täispiimaasendaja ja startersöödaga) tulemusi;
• kasutati innovatsioonitegevuse täitjate praktilist kogemust ja kirjanduses toodut;
• tehti loomakasvatajate hulgas küsitlus, missuguse kaaluga ja kui vana mullikat soovivad farmides tegutsevad loomakasvatajad oma karjas esimesel poegimisel näha;
• korraldati kaheaastane tootmiskatse kolmes vabapidamisega farmis. Uuringu raames selgitati uuendnoorkarja söötmise tagasisidet loomade jõudlusele. Hinnati kui palju toitefaktoreid loomad teatud elu etappidel vajavad, et kasvada vajaliku kiirusega. Noorloomade kasvu ja arengut jälgiti kogu projekti kestel, erinevatel eluetappidel, samaaegselt kõikides farmides. Regulaarselt toimus söötade keemilise koostise määramine ja toiteväärtuse hindamine, eri vanuses noorkarjale söödakoguste ja toitefaktorite optimeerimine ning söödaratsioonide koostamine, söötmisgruppides olevate loomade arvu ja vanuselise jaotuse fikseerimine, söötmisgrupi keskmise söömuse hindamine, loomade kaalumine ja tervisliku seisundi jälgimine.

Töö tulemuseks on uuendnoorkarja söötmisstrateegia (s.h. toitefaktorite kontsentratsiooni määrad) vabapidamisega noorkarja farmides. Igaks looma elukuuks on strateegias välja toodud:

• noorlooma soovituslik kehamass ja ööpäevane juurdekasv;
• kuivaine söömus ja põhiliste toitefaktorite soovituslikud sisaldused ratsiooni kuivaine ühes kilogrammis.

Lisaks on dokumendis:

• ternespiima kvaliteedist sõltuvad jootmiskoguse soovitused;
• täispiimaasendaja ja startersööda toitefaktorite soovituslikud sisaldused 1 kg kuivaines; ning
• noorloomade söötmise kirjeldus olulisemate etappide kaupa: sünnist võõrutuseni, võõrutusest 9 kuu vanuseni, 9 kuust seemenduseni (14 kuuni), seemendusest kuni ettesöötmiseni (15-23 kuuni) ja ettesöötmisel (24 kuu).

Noorloomade eesmärgipäraseks kasvatamiseks on tungivalt soovituslik kõiki loomi perioodiliselt kaaluda ja arvutada välja nende juurdekasv. Kui loomi ei saa kaaluda igal kuul, siis peab seda kindlasti tegema vähemalt noorlooma igal tähtsamal eluetapil – sündides, võõrutades, seemendusel ja poegimisel. Sedasi toimides saame loomadelt vahetut tagasisidet ettevõtte söötmisstrateegia tulemuslikkuse kohta. Samuti peegeldab see noorloomade tervislikku seisundit. Sagedasem loomade kaalumine võimaldab meil kiiremini jälile saada tehtud vigadele ja annab operatiivsema võimaluse korrektiivideks.

Uue noorloomalauda ehitamist planeerides on otstarbekas juba ruumiplaneeringu etapis hoolikalt läbi töötada kogu loomade liikumisskeem, planeerida kaalu asukoht, samuti arvestada ka automaatkaalumise võimalusega. See võimaldab hiljem oluliselt kokku hoida kaalumisele kuluvat aega ja tööjõukulu.

Strateegia valmis Piimaklastri ja Eesti Maaülikooli kaheaastase ühistööna 2019.a. lõpul. Selle loomise eest kandsid hoolt Eesti Maaülikooli teadlased Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi söötmisteaduse õppetoolist prof Meelis Otsa juhtimisel

30.04.2020 toimunud Piimaklastri söötmispäeva ülekande leiate siit.

Söötmisstrateegia eraldi dokumendina saate alla laadida siit.

Piimaklaster MTÜ on asutamishetkest alates järginud Euroopa innovatsioonipartnerluse (EIP) põhimõteid, neid sisaldab ka ühingu põhikiri. EIP töörühmana registreeriti ennast 2017.a. lõpus.

Piimaklastri juhitava EIP töörühma moodustavad Piimaklaster MTÜ oma liikmetega ning teaduspartnerid TorroSen OÜ, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu, Eesti Maaülikool, Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus AS ja Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS.

Töörühm soovib oma koostöö raames:
• luua lisaväärtust teadusuuringute ja põllumajandustootmise tihedama sidumisega ning innustada olemasolevate innovatsioonimeetmete ulatuslikumat kasutamist;
• soodustada uuenduslike lahenduste kiiremat ja ulatuslikumat praktikasse rakendamist;
• teavitada teadlaskonda põllumajandustootmise jaoks vajalikest teadusuuringutest.

Piimaklaster teeb piiriülest koostööd Soome Oulu Ülikooli juhitava EIP-töörühmaga olles EIP-koostöö juhtpartner. See on esimene kord, kui Euroopa Innovatsioonipartnerluse töörühmad teevad koostööd piiriüleselt.
Koostööprojektid Eesti poolelt on MAVAS, beefEST ja WISECOW ning Soome poolel SMARTFEED, ja GOOD FOR CATTLE .

Euroopa Liidu EIP põhimõtted ja valdkondlikud teemad on leitavad siit (inglise keeles). Euroopa Liidu innovatsioonivõrgustik (EIP-AGRI) on eeltoodu põllumajanduse ja metsanduse alalõik, mis loodud 2012. aastal, et panustada Euroopa 2020 strateegiasse “Tark, jätkusuutlik ja kaasav kasv”. EIP-Agri inglisekeelne veebileht on leitav siit:

Eesti poolse EIP-AGRI teeninduspunkti eest vastutab Põllumajandusuuringute Keskus.

Projekti eesmärk on luua lihaveisekasvatajatele karja andmete haldamise rakenduse beefEST prototüüp. See peaks ühendab aretus- ja põlvnemisandmed igapäevase loomade terviseandmete, karja- ning karjamaadehalduse infoga. Püüe on teha mugav tööriist nii ristand- kui puhtatõuliste lihaveiste kasvatajatele, et tõhusalt koguda ja kasutada nii aretus- kui majandusarvestuse andmeid ning sellega toetada igapäevast karjahaldust. Süsteem peaks töötama nii arvutis kui mobiilirakenduses olenemata operatsioonisüsteemist.

Süsteemi kasutuselevõtt võimaldab tõhusama andmekasutuse toel paremat karja haldamist, kasumlikumat ja keskkonnasõbralikumat tootmist. Andmete parem kasutamine on oluline eeldus põllumajanduse digitaliseerimisel. Sedasi kasutatakse ressursse vähem ja tõhusamalt, väheneb ka ökoloogiline jalajälg. Iga uus toimiv kaasaegne digitaalne tööriist toetab kaudselt omataoliste andmevahetuslahenduste arengut.

Projekti beefEST elluviijaks on Piimaklaster ja ETKÜ koos teaduspartneri aktsiaseltsiga Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus. Töö on alguse saanud EIP-töörühma koostööst. beefEST tööd kestavad 2020.a. maist kuni 2023 aasta aprillini. beefEST kuulub Piimaklastri poolt juhitud piiriülesesse EIP koostöösse Soome EIP töörühmaga .

Projekti eelarve on 427 867,90 eurot, millest 347 742,32 meetme toetus ja 80 125,90 eurot taotlejate omafinantseering. Projekti tegevust toetatakse Eesti maaelu arengukava 2014–2020 meetme 16.2 raames.

Euroopa Liidu Põllumajandusliku raamatupidamise andmebaasi FADN (Farm Accountancy Data Network) andmed näitavad, et piima tootmisele spetsialiseerunud ettevõtetes söötade kulu koresööda sööjatele 150-180 eurot ühe tonni piima kohta, sh ostusöötade kulu oli 92 eurot ühe tonni piima kohta. Seega moodustab söötade kulu enam kui 50% piimatootmisettevõtete kuludest. Piimandussektori peale kokku on aastas söötade kulu 150 mln eurot, sh ostusöötade kulu 76 mln eurot. Samal ajal saadi ettevõtjatulu 30 eurot ühe tonni piima kohta ehk 25,4 mln eurot sektori kohta (2019.a. andmed). Kuna söötade kulu on suur, siis on äärmiselt oluline nende kontrollimine ja optimaalsel tasemel hoidmine.

Innovatsioonitegevuse eesmärk oli välja töötada söödakulu majandusliku optimeerimise mudel piimatootjatele. Projekti lõpuosas täiendati mudelit korduvalt, olulise muutusena tuli juurde söödaratsioonide koostamise tööleht. See paljude loomakasvatajate, söötmisnõustajate, söötmisteadlaste poolt kasutatav tööriist kuulub loogilisena mudeli juurde.  Piimaklastri söödakulude optimeerimise mudelis on ta alates versioonist 3.0.

Tegevuse olulisemad etapid olid:

• Andmete kogumine kasutatavate söötade toitefaktorite sisalduse ja hindade kohta.
• Andmete koondamine erineva toodangu tasemega piimatõugu veiste energia- ja toitainete vajaduse kohta.
• Innovatsioonitegevuses osalevate ettevõtete söötmiskorralduse ja -süsteemide andmete kaardistamine.
• Söödakulude optimeerimise mudeli loomine, selle töökindluse testimine, mudeli pakutavate kulusid minimeerivate ratsioonide valideerimine koostöös söötmisteadlaste ning innovatsioonitegevuses osalevate piimatootmisettevõtetega.
• Mudeli kasutamise juhendi koostamine.
• Juhendmaterjali koostamine põhisööda (rohusöötade) omahinna arvestamiseks.

Innovatsioonitegevuse tulemuseks on söödakulude optimeerimise mudel, mis aitab koostada piimalehmade söödaratsiooni, mis rahuldab etteantud söötadega ja etteantud tingimusi arvestades piimalehma toitefaktorite vajaduse. Tegemist on lineaarse planeerimise mudeliga, mis on loodud MS Excelis, kasutab Exceli Solverit ja koosneb viiest blokist:

• Lehma andmed
• Söödaratsiooni tingimused
• Söötade andmed ja valik
• Söödaratsiooni toitefaktorite kontsentratsioonimäärad laktatsiooniperioodi eri etappidel ja erineva päevatoodangu juures
• Optimaalne ratsioon

Mudeli kasutamaõppimiseks on  koostatud Söödakulude optimeerimismudeli kasutusjuhend ja õppevideod. Kuna optimeerimisülesande lahendamisel otsitakse madalaimate kuludega piimalehmade toitefaktorite vajadust rahuldavat ratsiooni, siis on oluline, et omatoodetud söötade hind (omahind) oleks võimalikult täpne. Kasutusjuhendi lisas leiate rohusöötade omahinna kalkuleerimise juhendi. Soovitame igal ettevõttel oma raamatupidajatega koostöös omahind võimalikult täpselt välja selgitada.

Mudeli saate alla laadida siit.  Kasutamise õppimiseks on valitud 15 olulisemat juhtumit alates eri toodanguga lehmadele sh. väga kõrge  toodanguga loomadele ratsioonidest kuni järgmiseks hooajaks söötade planeerimiseni. Selgitavad videod üheskoos kõigi materjalidega leiate iseõppeks sobivaks seatuna alamlehelt “Söötmiskulutuste optimeerimine. Iseõppepäev“.

Söötmise optimeerimise mudel valmis Piimaklastri ja Eesti Maaülikooli kaheaastase ühistöö tulemusel. EMÜ Majandus- ja sotsiaalinstituudi ning Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi söötmisteaduse õppetooli teadlaste tööd juhtis Ants-Hannes Viira.

Eestis on piimatoomise mõttes kaks olulisemat tõugu: eesti holšteini – ning eesti punane tõug. Viimase paari aastakümne aretustöö järgi on Eesti veisepopulatsioon Euroopa mastaabis paremaid. Praeguselt tasemelt edasi liikumiseks on meile vajalik uusima aretustehnoloogia, genoomselektsiooni (maailmas ca viimased 5 aastat) kasutuselevõtt. Geneetilised markerid annavad aretuses varasemaga võrreldes palju rohkem ja täpsemat informatsiooni nii loomade jõudluse-, välimiku-, tervise kui ka nende toodangu (piim, liha) omaduste kohta, samuti kiireneb aretustöö oluliselt. Genoomselektsiooni eelduseks on aga loomade geneetiliselt kirjeldatud võrdlusbaasi loomine. Siin on väikestel riikidel võrreldes suurtega raskem, kuna nende loomade arv on väike ja suured riigid ei ole nende kaasamisest huvitatud. Eesti piimaveistest on juba praegu 95% loomadest kaasatud jõudluskontrolli, seega on meil fenotüübi ja geeniinfo kombineerimiseks väga head eeldused.

Eesti häid eeldusi aluseks võttes uuris Piimaklaster oma partnerite kaasabil olukorda ja sobivaid lahendusi edaspidiseks kahe suuremahulise innovatsioonitegevusega. i) “Uue Ida- ja/või Põhja-Euroopa genoomselektsiooni konsortsiumi loomise eeluuring. Eesti piimaveiste genoomaretusväärtusel põhineva hindamissüsteemi ettevalmistamine” ja ii) “Eesti piimaveiste populatsiooni hindamine genoomaretusväärtuse alusel”. Tegevuse kokkuvõtted on leitavad alljärgnevast tekstist linkide alt või innovatsioonitegevuste pealkirjade alt avanevatel eraldi  aruandluse veebilehtedel.

Projekt “Uue Ida- ja/või Põhja-Euroopa genoomselektsiooni konsortsiumi loomise eeluuring. Eesti piimaveiste genoomaretusväärtusel põhineva hindamissüsteemi ettevalmistamine“ koosnes neljast osast:

• I osa. Geneetilise materjali inventuur (olemasoleva) geneetilise materjali (holšteini tõug) inventuur;
• II osa. Euroopas genoomselektsiooni konsortsiumitest kõrvalejäänud riikidest uue Ida- ja/või Põhja-Euroopa genoomselektsiooni konsortsiumi loomise võimalused;
• III osa. Genotüpiseerimiseks noorpullide valimi koostamine, proovide kogumine ja genotüpiseerimise läbiviimine;
• IV osa. Eesti piimaveiste genotüübiandmete ja aretusväärtuste referentsandmebaasi koostamine ja analüüs.

Eelpoolsed tegevused andsid ettepaneku ja metoodilise alusinfo et viia läbi eraldi innovatsioonitegevusena “Eesti piimaveiste populatsiooni hindamine genoomaretusväärtuse alusel”. Suurtes genoomselektsiooni konsortsiumites osalemine ei pruugi olla Eesti osapoolte tegevusest sõltumata võimalik. Siiski on Eesti karjakasvatajatele vajalik saada ülevaade Eestis oleva karja geneetilisest väärtusest. Selleks genotüpiseeriti Eesti esimese aasta lehmikute valim (ca 10% loomadest, 2200 looma) ning saadi selle valimi aretusväärtus  Saksa (eesti holšteini tõug) ja Põhjamaade skaalal (eesti punane tõug) nende populatsioonide aretushinnete alusel. Selle järel on võimalik nii karjakasvatajatel üksikuna kui aretuse eestvedajal ETKÜ-l välismaiseid aretusväärtusi seostada paremini siinse keskmisega ning seada edasisi aretuse eesmärke.  Tehti selgitav ülevaade rahvusvaheliste aretusväärtuste teisendamisest, samuti on nii pullide kui lehmikute aretusväärtust analüüsivate aruannete osaks selgitavad tabelid, kus on selgitatud aretusväärtuste arvutamist eri riikides ning nende omavahelist võrreldavust. Võrreldes alul planeerituga laiendati analüüsi mõlemale olulisemale tõule, eesti holšteini kõrval analüüsiti ka eesti punase tõu olukorda.

“Eesti piimaveiste populatsiooni hindamine genoomaretusväärtuse alusel” koosnes kolmest osast:

• I osa Loomade nimekirja koostamine ja genotüpiseerimiseks vajalike proovide kogumine;
• II osa. Genotüpiseerimise läbiviimine, toorandmete ja aretusväärtuste Eestisse toomine;
• III osa. Aretusväärtuste sidumine Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS (EPJ) andmebaasiga ja eesti holšteini tõugu piimaveiste (valimi genotüübiandmetel põhineva) ning eesti punast tõugu piimaveiste (valimi genotüübiandmetel põhineva) aretusväärtuse koostamine ja katsetamine

Projekti ühe tööna loodi EPJ andmebaasis looma-andmete hulgas eraldi genoomaretusväärtuste osa ja edaspidi kuvatakse neid programmis Vissuke looma kaardil. Juba genoomhinnatud loomade andmeid värskendatakse kolm korda aastas

Kokkuvõte eesti holšteini tõugu lehmikute ja pullide genoomaretusväärtustest

• Nii genoomhinnatud eesti holšteini tõugu (EHF) lehmikute kui ka pullide hulgas eksisteerib kõigi hinnatud aretusväärtuste ja -indeksite osas valikute tegemiseks piisav geneetiline varieeruvus. Siiski on varieeruvus suhteliselt suurem piimajõudlusnäitajate ja väiksem tervisetunnuste osas. Kuna Eestis geneetilisi haigusriske (so haiguste aretusväärtuseid) veel ei hinnata, enamuse farmide puhul ei talletata andmebaasides ka loomade haiguste ja ravi andmeid, on loomade genoomiandmete alusel välismaal ülimahukate andmebaaside alusel arvutatud genoomaretusväärtused ainsad võimalused geneetiliste riskide populatsioonipõhise varieeruvuse ja individuaalsete geneetiliste riskide hindamiseks.
• Enamus EHF lehmikute ja pullide genoomaretusväärtustest on kõrgemad kui baaspopulatsioonis (va välimikutunnuste osas, aga seal võivad rolli mängida välimikutunnuste pisut erinevad definitsioonid ja erinevad optimaalsed väärtused Eestis ja Saksamaal). See tähendab, et võrreldes Saksamaal aastatel 2014-2016 sündinud lehmadega on aastatel 2015-2019 sündinud EHF pullide ja aastatel 2018-2020 sündinud EHF lehmikute geneetiline potentsiaal kõrgem nii toodangu, karjaspüsivuse, sigivuse, poegimise kui ka tervise osas.
• EHF pullide geneetiline varieeruvus on, hoolimata nende suhteliselt väikesest arvust ja eelvalikust, sama suur, kui populatsioonist juhuslikult valitud sama tõugu lehmikute geneetiline varieeruvus. Ehk siis genoomhinnatud pullid ei moodusta ühegi aretustunnuse osas lehmikutest homogeensemat gruppi – ükskõik, mis tunnus vaatluse alla võtta, leidub selle osas (sarnaselt lehmikutele) nii paremaid kui ka halvemaid pulle.
• Võrreldes genoomhinnatud EHF lehmikutega on genoomhinnatud EHF pullide aretusväärtused pisut madalamad – seda just piima- ja rasvatoodangu, karjaspüsivuse ja sigivuse ning tervisetunnuste osas. Ühelt poolt saab seda seletada erinevusega sünniaastates – genoomhinnatud lehmikud (sünniaastatega 2018-2020) on pisut nooremad kui genoomhinnatud pullid (sünniaastatega 2015-2019) – ja sellest tulenevas loomulikus geneetilises progressis. Teisalt võib siin peegelduda välismaise aretusmaterjali (so importpullide) mõju.
• Mitte ühegi tunnuse puhul ei leidu ühtegi tipp-pulli. Ega ka ühtki mistahes tunnuse osas väga kehva pulli. Küll on oma geneetilise potentsiaali poolest erandlikke loomi lehmikute hulgas. Kas just maailma, aga Eesti mastaabis kindlasti. Kuna lehmadele nende endi näitajate alusel aretusväärtuste hindamiseks tuleb aastaid oodata ja ka siis ei ole hinnangute täpsus eriti kõrge, annavad noorloomadele hinnatud genoomaretusväärtused hea võimaluse mingi tunnuse – kas siis piimajõudluse või hoopis haigusriskide – osas erandlike loomade varajaseks tuvastamiseks.
• Sama pulli tütarde genoomaretusväärtused on erinevad ning mistahes tunnuse puhul leidub nii kõrge kui ka madala aretusväärtusega pullide järglaste hulgas nii kõrge kui ka madala aretusväärtusega lehmikuid. Muidugi erinevas proportsioonis, aga ikkagi leidub. Kuna tavapäraste aretusväärtuste alusel on sama pulli tütardele pärandunud erinevate geenivariantide mõju võimalik hinnata alles aastate pärast, siis ei ole ka siin genoomaretusväärtustele alternatiivi.
• Kõigi aretusväärtuste puhul eksisteerib nii erinevatest aretusotsustest tulenev erinevus farmide keskmiste tasemete vahel kui ka suuresti juhuslikust genoomide kombineerimisest tulenev farmide sisene varieeruvus. Viimane on suhteliselt sarnane kõigi farmide ja aretusväärtuste puhul, näidates, et kõigis farmides leidub geneetiliselt potentsiaalilt erinevaid loomi mistahes üldise aretustunnuse osas.
• Rohkem kui kolmandik EHF lehmikutest (34,9%) on β-kaseiini genotüübiga A2A2, mis on ka sagedaseim homosügootne genotüüp selles lookuses, ja alleeli A2 sagedus on 57,0%. Piima halvema laapumisega seotud κ-kaseiini E-alleeli sagedus on 11,0%, seejuures on E-alleeli suhtes homosügootseid lehmikuid 1,4%, ning piima laapumisega positiivselt seotud κ-kaseiini B-alleeli sagedus on 35,9% ja B-alleeli suhtes homosügootseid lehmikuid on 12,7%.

Kokkuvõte eesti punast tõugu lehmikute genoomaretusväärtustest

• Genoomhinnatud eesti punast tõugu (EPK) lehmikute hulgas eksisteerib kõigi hinnatud aretusväärtuste ja -indeksite osas valikute tegemiseks piisav geneetiline varieeruvus. Siiski on varieeruvus suhteliselt suurem piimajõudlusnäitajate ja väiksem tervisetunnuste osas. Kuna Eestis geneetilisi haigusriske (so haiguste aretusväärtuseid) veel ei hinnata, enamuse farmide puhul ei talletata andmebaasides ka loomade haiguste ja ravi andmeid, on loomade genoomiandmete alusel välismaal ülimahukate andmebaaside alusel arvutatud genoomaretusväärtused ainsad võimalused geneetiliste riskide populatsioonipõhise varieeruvuse ja individuaalsete geneetiliste riskide hindamiseks.
• Võrreldes Põhjamaadega on EPK lehmikutel madalamad terviseriskidega seotud üldaretusväärtused – suhteline udaratervise üldaretusväärtus, suhteline tervise üldaretusväärtus ja eelkõige sõratervise indeks. Viitab see sellele, et pullide valikul ei ole eriti palju juhindutud nende poolt järglastele pärandatavatest terviseriskidest. Samas on keskmine noorkarja elujõulisuse aretusväärtus (mõõdab loomade geneetilist potentsiaali püsida karjas kuni täisealiseks saamiseni) EPK lehmikutel kõrgem.
• Sõratervise indeksi keskmine väärtus on küll kehvemapoolne, aga varieeruvus on 1,5-2 korda suurem, kui teistel aretusväärtustel ja -indeksitel. See tähendab, et EPK lehmikute hulgas leidub suhteliselt suurel hulgal ka väga madala geneetilise jala- ja sõrahaiguste riskiga (ehk kõrge aetusväärtusega) lehmikuid, aga ka üksjagu ülimalt suure geneetilise riskiga lehmikuid. Hetkel nende varajaseks tuvastamiseks peale genoomaretusväärtuste võimalusi pole.
• Paljude aretusväärtuste osas jagunevad EPK lehmikud kahte gruppi, kusjuures suhtelise koguaretusväärtuse, suhteliste udara tervise, tootliku aja, sigivuse ja poegimise aretusväärtuste osas jookseb piir ligikaudu Eesti päritolu pullide järglaste ja Põhjamaade päritolu pullide järglaste vahelt – Eesti päritolu pullide tütarde keskmine geneetiline potentsiaal on madalam.
• Suhtelise piimajõudluse aretusväärtuse osas – kus samuti eristuvad kõrgema ja madalama piimajõudluse potentsiaaliga loomade grupid – on erineva päritoluga isade tütarde keskmised suhteliselt sarnased. Küll aga on suhtelise piimajõudluse aretusväärtuse jaotused bimodaalsed (nö kahe küüruga) kõigi isade päritolumaade puhul. Et sarnane trend ilmneb pisut nõrgamalt ka paljude teiste aretusväärtuste puhul, peegeldab see mingit üldisemat suundumust punaste tõugude aretuses.
• Rohkem kui kolmandik EPK lehmikutest (36,5%) on β-kaseiini genotüübiga A2A2, mis on ka sagedaseim homosügootne genotüüp selles lookuses.

Lühike kokkuvõte tulemusestest on leitav EMÜ konverentsi “Terve loom ja tervislik toit 2021” 3-4.03.2021 kogumiku artiklist “Eesti piimaveiste populatsiooni hindamine genoomaretusväärtuste alusel”.

Soovitused

Analüüsist selgub vajadus juurutada farmides ja sellega kaasnevalt ka jõudluskontrollis terviseväärtuste hindamine. Haigusriskide (so haiguste aretusväärtuseid) hindamiseks tuleks talletada andmebaasides ka loomade haiguste ja ravi andmeid. Sinnamaani on loomade genoomiandmete alusel välismaal ülimahukate andmebaaside alusel arvutatud genoomaretusväärtused ainsad võimalused geneetiliste riskide populatsioonipõhise varieeruvuse ja individuaalsete geneetiliste riskide hindamiseks.

Püsivalt registreeritavad andmed võiksid olla:

• Sõratervise tunnused
• Mastiit
• Ainevahetushaigused

Kuvada EPJ programmis Vissuke soovitused väärtuste hindamisele, kuna tunnused eri riikides on erinevad.

Eraldi küsimus, kas on vaja ka sisse seada Eesti indeksite (aretusväärtuste) uuendamine, mis võiks toimuda näiteks iga 5 aasta tagant. See on vajalik mitte ainult koostööks vaid tarvilik ka loomakasvatajatele ning aretajatele eri loommaterjali soetamisel ning tulemuste hindamisel.

Projektide tööd tehti Piimaklastri, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu, Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus AS ja Eesti Maaülikooli neljaaastase ühistööna.